Käesolevast „Juridica“ numbrist leiavad lugejad mitmeid töö- ja teenistussuhteid puudutavaid artikleid. Seega on ajakirja neljas number pühendatud põhiliselt tööõigusele. Tööõiguse üht või teist küsimust käsitlevaid kirjutisi on avaldatud paljudes „Juridica“ numbrites, kuid tööõiguse erinumbriks võib pidada varasematest üksnes ajakirja 1994.aasta 6. numbrit, milles tutvustati ja kommenteeriti palgaseadust, töö- ja puhkeaja seadust ning analüüsiti muid sel ajal aktuaalseid küsimusi.

Praeguseks on 1990-ndate aastate alguses kavandatud töösuhteid reguleerivad üksikseadused kehtinud juba mõned aastad. Elu on edasi arenenud, majandussuhted teisenenud ning muutmist ja täiendamist vajavad ka tööseadused. Tööseaduste taseme eest vastutava sotsiaalministeeriumi tellimusel alustati eelmisel aastal tööd tööseaduste kodifitseerimisega ning ühtse tööseadustiku eelnõu koostamisega, millega kavandati kõrvaldada üksikseadustes esinevad lüngad ja teha tänapäevale kohased täiendused arvestades rahvusvahelist tööõigust, riigis kujunenud olukorda ja ulatuslikku kohtupraktikat. Tööseadustiku I osa eelnõu on valminud ning eelnõu koostajatel oli kavas käesolevas numbris anda põhjalik ülevaade selles sisalduvatest põhimõtetest ning töölepingut puudutavatest põhilistest muudatustest ja täiendustest, kuid loobuti viimasel minutil, sest pärast eelnõu esitamist sotsiaalministeeriumile on autoritele teatavaks saanud justiitsministeeriumi soov paigutada töölepingut sätestav normistik, kaasa arvatud töö- ja puhkeajaga, puhkustega, palgaga ning kollektiivlepingutega seonduv Šveitsi ja Hollandi eeskujul võlaõigusseadusesse.

Seoses eeltooduga võib väita, et tööõigus on Eestis järjekordselt vaidluste ja lahkhelide tallermaaks. Samal teemal vaieldi ka 30-ndate aastate lõpus. Erinevad seisukohad, arutlused ja vaidlused aitavad kahtlemata kaasa õigussüsteemi korrastamisele, kuid ainult sel juhul, kui otsus langetatakse pärast küsimuse põhjalikku vaagimist, poolt- ja vastuargumentide ärakuulamist. Midagi niisugust, kahjuks, toimunud ei ole. Tsivilistide vaimustumine Hollandi või Šveitsi tsiviilõigusest ei ole mingi tagatis, et just nii on kõige õigem Eestis ka töösuhteid reguleerida. Olud ja võimalused on liiga erinevad. Lähitulevik näitab, kas tööõigus säilib meil iseseisva õigusharuna või lahustub võlaõiguses.

Teie käes olevas numbris piirdutakse tööseadustiku nende küsimuste tutvustamisega, mida tuleb arvestada isegi juhul, kui tööõiguse ühtne süsteem lagundatakse. Samas on avaldatud ülevaateline artikkel tööõiguse olemusest ja seostest tsiviilõigusega, mida tööõiguslased pole kunagi eitanud, kuid mis ei tähenda, et see spetsiifiline lepinguliik peaks tingimata kuuluma võlaõiguse koosseisu ja sellele peaksid laienema võlaõigusseaduse üldpõhimõtted.

Allakirjutanu arvates on sobiv see lugeja veerg lõpetada Franciscusele Assisist kuuluva mõtteteraga meelekindlusest leppida asjadega, mida muuta ei saa, julgusest muuta asju, mida muuta saab ja tarkusest nende vahel ikka ja alati vahet teha.

Loodan, et seda tarkust jagub neile, kes kujunenud olukorda muuta saavad.