Ajakirjandusest on peale möödunud sügiseseid kohalike omavalitsuste volikogude valimisi tihti läbi jooksnud repliik „võimuvõitlus tuleb Toompealt all-linna“. Seaduseandja on olnud armulik ja jätnud järjest rohkem küsimusi kohaliku võimu otsustada. Sellega kaasnevad vastavad võimalused, mis peegeldub ka volikogudesse kandideerijate hulgas ja valimiskampaaniate suurejoonelisuses. Loota jääb, et ühtäkki saadi lihtsalt aru, et Eesti riigi arengu hüvanguks ei pea kindlasti Toompead vallutama, vaid ka kohalikul tasandil on tänu võimu hajutamisele võimalik midagi piirkonna arenguks korda saata. Vähemalt idee järgi ei tekkinud omavalitsused ju oma taskute täitmiseks.

Kuid hoolimata võimu detsentraliseerimise tendentsist on midagi siiski viltu, kui alles hiljaaegu otsustas Riigikogu lükata edasi tähtaega, millest alates valla/linna sekretär pidi omama juriidilist kõrgharidust. Võib muidugi väita, et kui omavalitsuses on piisavalt teotahtelisi inimesi, kes on oma regiooni heaolu hüvanguks nõus ööd ja päevad tööd tegema, siis see ongi ideaal - mingeid koolitatud seadusetundjaid polegi siis enam vaja. Kuid teotahe ja oskused võivad, kuigi alati ei pruugi, olla täiesti erinevad asjad. Ma ei usu, et probleem oleks siin Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, kes ei suuda koolitada nii palju juriste, et need kataksid riigi ja kohaliku omavalitsuse vajadused. Kardan, et praeguse regionaalpoliitika juures täituks viimane kui üks vallasekretäri koht alles siis, kui tekiks totaalne juristide üleproduktsioon. Probleem ehk polegi niivõrd selles, et linnas on suurem palk, perspektiivid, lõbusam elu jne. Kui vaadata statistikat, siis võib nii mõnegi Lõuna-Eesti valla kohta leida ehmatamapanevaid andmeid, mis kinnitavad, et pool piirkonna töövõimelisest elanikkonnast on tööta, veerand töötavatest inimestest teenib leiba aga väljaspool valda tööl käies! Need on masendavad andmed. Aga reeglina inimene ei taha masenduse keskel töötada. Juristide puhul võib siinkohal pisut vastu vaielda. Paljud valdkonnad, kus juristid töötavad, on seotud elukorralduse negatiivsema poolega. Kohtud, vanglad, pankrotipesad jne, jne. Kuid erinevus on selles, et sel juhul inimene töötab, mitte aga ei ela selle masenduse sees. Praegu on Eestis aga valdasid, kus inimene peab mõtlema, kas seal tasub kanda kinnitada, kuna kool, kus tema lapsed saaksid käia, pannakse varsti õpilaste vähesuse tõttu lihtsalt kinni. Kõike seda nimetatakse vist elukvaliteediks.

Võib väita, et see kõik om omavalitsuste viga - nemad ei suuda, ei oska, ei taha kasutada võimalusi, mida riik on neile andnud. Aga kas ainult?

„Juridica“ seekordne number ei ole keskendunud vaid ühele valdkonnale. Omavalitsuste temaatika jookseb otseselt läbi vaid ühest artiklist, kus keskendutakse põhiliselt valla/linna põhimääruse koostamisel tõusetuvatele probleemidele. Kuid samas on see valdkond siiski niivõrd tähtis, et selle üle mõtisklemiseks tasub pisut aega maha võtta.