Käesolev „Juridica“ number sisaldab artikleid sedavõrd erinevatest valdkondadest, et toimetajaveerus nende ühtesidumine ei ole kerge ülesanne. Kui siiski püüda, võiks ehk öelda järgmist. Kõigepealt on heameel tõdeda, et seekordses numbris on kaksõigusajaloolise sisuga kirjutist ja sealjuures tõepoolest õigusajaloolist ning mitte lihtsalt mõne õigusteadlase elulugu kirjeldavat. Loomulikult ei ole teab mis originaalne väita, et mida kiiremaks muutub meie „õiguslik liikumine“ tulevikku, seda sagedamini peaks vaatama ka selja taha. Märkamaks, et ega me tormamise tuhinas ole äkki midagi maha unustanud, või imestamaks – et näe, see või teine tänane uus küsimus tegelikult juba ammu lahendatud.

Vaielda võiks ilmselt selle üle, kas inimsusevastaste kuritegude küsimus saab üldse olla ajalooline küsimus, kui kõnealused kuriteod ei aegu, ei saa kaduda unustusehõlma. Kas ka selle küsimuse lahendamisel tohiks mingil määral kasutada tänasele õigusarengule vältimatult omast fenomeni – otstarbekus? Kui jaa, siis millises ulatuses? Kui ei, siis kuidas sel juhul tegelikult õiguslikult modelleerida igavikulist?

Otstarbekus ja kokkuleplus on eraõiguses olnud kestvalt olulised „tegijad“. Avalikus õiguses, eriti aga kriminaalhoolekande sfääris eeldab aga lepliku suhtumise saavutamine kokkuleplusse selgitustööd. Sestap ka see natuke pikavõitu artikkel käesolevas ajakirjas.

Võib arvata, et ülalmainitud ja sadadele teistele küsimustele vastuse leidmiseks ei oleks tänapäeval mõistlik jätta kasutamata ka õigusteaduse õppimisvõimalusi naaberriikides. Kuid – minu ilmselt vanamoelise veendumuse kohaselt peaks Eestis juristina töötada sooviv inimene otsima välismaiseid õppimisvõimalusi alles siis, kui tal juba on mingi tervikpilt Eestis kehtivast õigusest. Alles siis osatakse mujal märgata huvitavat ja õppimisväärset. Alles siis saab võõrsilt ratsionaalselt koguda materjali kodumaiseks „jalgrattaleiutamiseks“. Tunnistan, et ma ei suuda kuidagi mõista teiste poolt kunagi ammu tehtu kriitikata ülevõtmise vajadust, ei suuda mõista soovi vältida iga hinna eest jalgratta leiutamise rõõmu. Lõppsõna korras tahaks aga avaldada lootust, et Eesti juristkond suudab ületada tänased erimeelsused enese õiguslik-geograafilisel määratlemisel ja kujundada välja (loodan, et Tarvo Puri ja Hannes Veinla ei pahanda) lisaks heale hoonestusõigusele ka hästi hoonestatud õiguse.