Kokkuvõte

Kui taasiseseisvunud Eestis hakati välja töötama hariduselu reguleerivaid õigusakte, oli selle üheks eesmärgiks ka hariduskvaliteedi tagamine. 1995. aastal võeti vastu ülikooliseadus (RT I 1995, 12, 119; 1996, 51, 965), mis sätestas kõrghariduse kvaliteedi kindlustamise põhimeetodi – akrediteerimise.^*1 Nimetatud seaduse kohaselt mõistetakse akrediteerimise all tegevust, mille käigus antakse hinnang ning võetakse vastu otsus ülikooli ning tema õppekavade vastavuse kohta seaduse ja standarditega kehtestatud nõuetele. Kõrgharidusstandard on Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud nõuete kogum, millega määratakse kindlaks vastava õppe kavandatud eesmärgid eri-, kutse- ja ametialase pädevuse saavutamiseks; standardiga hõlmatavate kutse- ja erialade nimistu; õppekavadele esitatavad üldnõuded ja õpingute kogumaht. Ülikooliseaduse § 10 järgi teostab ülikooli ja tema õppekavade akrediteerimist Vabariigi Valitsuse poolt moodustatud sõltumatu Kõrghariduse Hindamise Nõukogu^*1, mis tegutseb haridusministeeriumi valitsemisalas. Nimetatud nõukogusse kuuluvad teadus- ja arendusasutuste, teadus- ja arendustegevust finantseerivate riiklike fondide ja kutseühingute esindajad. Kõrghariduse Hindamise Nõukogu moodustab hindamiskomisjone, mille soovitusel teeb nõukogu ettepanekuid ülikoolide ja nende tegevuse kohta. Hindamiskomisjonidesse määratakse teadus- ja arendusasutuste esindajad ning kahe välisriigi teadlased.^*2

• õigusharidus
,
• Info