Kokkuvõte

Kaasomandi instituudi äärealal paikneb teema, mida võib pidada kaasomandi reeglistiku jõujooneks – kaasomandi lõpetamise regulatsioon. Kaasomandiõiguse lõpetamise õiguslike aluste ja korralduse reguleerimise teel kehtestab seadusandja normid, mis määravad kaasomandi püsivuse ja seega stabiilsuse alused õiguskorras. Eestis on valitud tee, mille järgi üldise privaatautonoomia toel saavad kaasomanikud lõpetada kaasomandi reeglina vabalt igal ajal ilma mõjuva põhjuseta. Selle õiguse teostamise garantiiks olev korralduslik pool on seaduses reguleeritud aga kohati segaselt ning märkimisväärselt palju küsimusi on jäetud kohtu otsustada.

Artiklis analüüsitakse problemaatilist ja kohtupraktika põhjal järeldades üht aktuaalseimat kaasomandiõiguse lõpetamise viisi – kaasomandi lõpetamist reaalosadeks jagamisega. Peamine rõhk on küsimusel, millal ja millistel tingimustel saab lõpetada asja kaasomandit reaalosadeks jagamisega. Analüüs on artiklis paljuski võrdlev-õiguslik, mille juures keskendutakse asjaõigusseaduse peamistele eeskujudele – Saksa ja Šveitsi tsiviilseadustikule, aga ka Austria tsiviilseadustikule, kus kaasomandi lõpetamine on normitud sarnaselt Eesti õigusega.