Kokkuvõte

Lisaks tööseadustes ettenähtule tuleb alates võlaõigusseaduse jõustumisest 1. juulil 2002 töötaja ja tööandja vaheliste suhete õiguslikul kujundamisel arvestada ka võlaõigusseaduse üldosa norme. Siinjuures tuleb silmas pidada, et kuna töölepingu seadus ning muud tööseadused sisaldavad erinorme, võlaõigusseaduse üldosa kehtestab aga üldnormid, siis reeglina tuleb töösuhetele kohaldata erinorme ehk tööseadustes ettenähtut. Võlaõigusseadust saab töösuhetele rakendada juhul, kui tööseadused mõnda võlaõigusseaduses sätestatud küsimust ei reguleeri või ei reguleeri seda piisavalt detailselt. Samuti aitavad võlaõigusseaduse §-des 6 ja 7 ettenähtud mõistlikkuse ja hea usu põhimõtted 1992. aastal jõustunud töölepingu seaduse jt tööseaduste mitmete raskesti kohaldatavate ja vananenud sätete tõlgendamisel jõuda õiglasemate lahenditeni.

Käesoleva artikli eesmärk on vaadelda probleeme, mis on tekkinud töötaja ja tööandja vaheliste vaidluse lahendamisel seoses võlaõigusseaduse kohaldamisega. Autor analüüsib, kas erinevate vaidluste lahendamisel on võlaõigusseaduse sätete rakendamine õigustatud ning kuidas on töölepingulisi suhteid sobitatud võlaõigusseaduse üldosa konteksti. Seejuures keskendub autor valdkondadele, kus on tekkinud rohkem või põhimõttelisemat laadi probleeme. Artikli kirjutamisel on aluseks võetud Eesti kohtute vastavasisulised otsused, mis on tehtud alates võlaõigusseaduse jõustumisest kuni juunini 2007.