Kokkuvõte

2007. aasta augustis oli Eestis registreeritud 6110 HIV-positiivset inimest. Taoline statistika lubab eeldada, et HIV-nakkuse levitamise juhtumite kvalifitseerimise küsimus tõuseb Eesti õiguskorras üles tõenäoliselt juba lähitulevikus. Võttes eeskujuks mujal maailmas toimivad lähenemisviisid, võib järeldada, et kõnealuste süütegude kvalifitseerimisel peaks kaaluma eelkõige kolme peamist alternatiivi. Esiteks karistusseadustiku § de 192 ja 193 kohaldamist (nimetatud õigusnormid käsitlevad nakkushaiguse leviku ohu ning nakkushaiguse leviku põhjustamist). Teine võimalus on rakendada § e 118, 123 ja 113 karistusseadustiku isikuvastaste süütegude peatükist olenevalt sellest, kas faktilised asjaolud võimaldavad esitada süüdistuse raske tervisekahjustuse tekitamise, ohtu asetamise või tapmise eest. Kolmanda ning kõige uuenduslikuma variandina võiks kaalumisele tulla HIV-spetsiifilise paragrahvi loomine Eesti karistusõiguses.

Artiklis analüüsitakse nimetatud kolme lähenemisviisi rakendamise potentsiaalset edukust ning käsitletakse nende rakendamise võimalikke aspekte. Tulenevalt asjaolust, et asjakohane kohtupraktika Eesti õiguskorras peaaegu puudub, on ühe või teise õigusliku lähtepunkti kasuks otsustamisel ja võimalike tagajärgede hindamisel võetud artiklis aluseks ennekõike teistes õigussüsteemides kasutatavad meetmed ning teiste riikide kohtulahendites väljendatud seisukohad.

• rahvatervisevastased süüteod
,
• isikuvastased süüteod