Kokkuvõte

Eesti õiguskord sätestab rea meetmed, millega riik sekkub, kas otseselt või kaudselt ettevõtlus-vabadusse ravimite vaba hinnakujunduse piiramise kaudu. Jaemüügi ehk apteegi tasandil on kehtestatud jaemüügi juurdehindluse piirmäär ning hulgimüügi tasandil hulgimüügi juurde-hindluse piirmäär ja ravimi teisese müügiloa ehk paralleelkaubanduse loa andmise võimalus. Tootja tasandi meetmeteks on võimalus hinnakokkulepete sõlmimiseks tootjatega, ravimi teisese müügiloa andmine, ravimitele seatav piirhind ning leiutise (patendikaitsega ravimi) riiklik ärieesmärgita kasutamine.

Eestis kehtivaid ravimite vaba hinnakujunduse riikliku piiramise meetmeid lähemalt uurides jõuab autor järeldusele, et kehtivas õiguslikus regulatsioonis on probleeme nii jae- ja hulgimüüja kui ka ravimitootja tasandil. Probleemid seonduvad eelkõige regulatsiooni õiguspärasuse ja efektiivsusega. Jae- ja hulgimüügi tasandil vajab korrektuure juurdehindluse piirmäärade regulatsioon. Ravimitootja tasandil peab olemasolevate meetmete potentsiaali maksimaalselt ära kasutama. Hinnakokkulepete sõlmimiseks tuleb anda rohkem ressursse ning ravimitootja hinnakontrolli meetmed tuleb kehtestada kõigile soodusnimekirjas olevatele ravimitele ühtemoodi. Ravimi teisese müügiloa andmise tingimuste puhul peaks arvesse võtma Euroopa Kohtu seisukohta Kohlpharma asjas. Samuti ei tohiks mööda vaadata uutest arengusuundadest ravimihindade kontrollimisel. Üheks selliseks tähelepanuväärseks ja innovaatiliseks suundumuseks on kindlasti ravimi hinna väärtuspõhine määramine, millel artiklis ka põgusalt peatutakse.

• sotsiaalõigus
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• majandushaldusõigus