Kokkuvõte

Euroopa Liidu õigus on saanud Euroopa Liidu/Ühenduste Kohtu praktika kaudu erilise jõu, mis ei ole üldiselt rahvusvahelise õiguse reeglitele omane. Õigusliku arusaama järgi, mida Euroopa Kohus väljendas juba 1964. aastal kohtuasjas Costa vs. ENEL, on Euroopa Ühenduse/Liidu õigusel ülimuslik mõju. Ülimuslikkuse küsimus otsustab väga põhimõttelisel moel ühenduse/liidu suhte oma liikmesriikidesse.

Käesolevas artiklis vaadeldakse Saksa põhiseaduse sätteid Euroopa integratsiooni kohta ning ülimuslikkuse küsimust Euroopa lepingutes, eelkõige keskendutakse aga Saksa Liidukonstitutsioonikohtu praktikale ülimuslikkuse kohta. Analüüsitakse konstitutsioonikohtu asjaomaste seisukohtade dünaamikat alates 29. mai 1974. a Solange I lahendist kuni Lissaboni lepingu kohta tehtud lahendini, kus ka ülimuslikkuse küsimus uuesti tõusetus. Autori hinnangul kujutab identiteedipiirang, mille konstitutsioonikohus võttis kasutusele Lissaboni lahendiga, endast Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse tõelist tõkestust. Ekslik on vaadelda Euroopa Liitu kui vastast, kelle eest tuleb riigi võimuvolitusi kaitsta. Nii nagu Euroopa Liit mõjutab Saksamaa võimalusi, on Saksamaal õiguslik võim sekkuda oma partnerite poliitikavaldkondadesse, mis on Euroopa Liidu pädevuses. Ka demokraatliku võrdsusega pingutatakse autori hinnangul üle. Jagatud pädevusega süsteemi sobivad ka sellised parlamentaarsed otsustusinstantsid, mis ei vasta klassikalise, ulatusliku pädevusega parlamendi mudelile. Tähtis on eelkõige, et läbipaistvus ja vastutus oleksid tagatud.

• Euroopa Liit
,
• riigiõiguse üldmõisted ja printsiibid
,
• põhiseadus
,
• Rahvusvaheline õigus