Kokkuvõte

20. sajandi teisel poolel olid õiguslikul maastikul ühed märkimisväärsemad nähtused Euroopa Liidu õiguse kiire areng ning ülimusliku õiguse normide (nt põhiõiguste) horisontaalse kohaldatavuse tekkimine. Euroopa Liidu õigus ei olnud algselt vahetult kohaldatav, kuid ka hiljem, kui Euroopa Kohus arendas oma praktikas välja vahetu kohaldatavuse põhimõtte, ei saanud traditsioonilise arusaama järgi näiteks Euroopa Liidu aluslepingute ühed tähtsamad sätted – siseturu põhivabadused – ning Euroopa Liidu direktiivid vahetult kohalduda eraisikute vahel. Kohtupraktika areng on aga lükanud selle ettekujutuse ümber ning laiendanud Euroopa Liidu õiguse horisontaalse kohaldatavuse ehk eraisikute vahelise toime ulatust. Praeguseks on tunnustatud, et horisontaalset mõju saavad evida nii Euroopa Liidu esmane õigus kui ka teisene õigus.

Käesolevas artiklis analüüsitakse Euroopa Liidu direktiivide horisontaalset kohaldatavust, mille ulatus on ebaselge ning mis tekitab olulisi teoreetilisi ja praktilisi raskusi. Küsimusele, kas direktiivid on horisontaalselt vahetult kohaldatavad või mitte, ei ole siiamaani leitud ühest vastust. Peamine probleem sealjuures on ilmne: horisontaalse kohaldamise korral rakendatakse normi paratamatult mõne eraisiku kahjuks. Eesti õiguskirjanduses on nimetatud küsimusi kajastatud vähe, kuigi Lääne-Euroopas uuritakse neid juba mitu aastakümmet.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• Euroopa Liit