Kokkuvõte

Usaldusfonde on üldiselt peetud common law’le ainuomaseks instituudiks, mis on alguse saanud Inglise õigusest 12.–13. sajandil, arenenud edasi riikides, mis põhinevad Inglise õigussüsteemil, ega sobitu tsiviilõigussüsteemi. Usaldusfondi baaskomponenti – usaldusomandit – tundis aga juba Rooma õigus fiducia instituudi näol. Viimastel aastakümnetel on huvi usaldusfondi instituudi vastu kasvanud ja sarnaste vormide kasutusele võtmine kontinentaalse õigussüsteemiga maades järjest hoogustunud. See omakorda on andnud alust rahvusvaheliseks akadeemiliseks debatiks usaldusfonde reguleeriva õiguse harmoneerimise teemal.

Autor selgitab usaldusfondi mõistet ning kirjeldab selle instituudi viimaste aastakümnete arengut Kontinentaal-Euroopa riikides, peatudes eraldi Kontinentaal-Euroopa maade pärimisõiguse ja usaldusfondide kokkupuutepunktidel. Seejärel toob autor välja, millised on Eesti notarite kokkupuuted usaldusfondidega ja millised probleemid on seejuures üles kerkinud ning püüab pakkuda välja mõned lahendusvariandid, sealjuures leida usaldusfondi sarnaseid instituute Eesti õigusest.

• sundosa
,
• pärimise käik
,
• pärimine testamendi järgi
,
• omand