Kokkuvõte

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis püüdis oma 4. mai 2016. a olulises lahendis kohtuasjas 3-1-1-110-15 tõlgendada kolmest eri õigusallikast pärinevaid, põhiõigusi mõjutavaid reegleid ja põhimõtteid viisil, mis tagab nende kooskõla.
Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on õigust teabele vahistamismenetluses käsitlenud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5 lõike 4 kohaldamispraktikas ja välja töötanud üldpõhimõtted. Õigust saada kriminaalmenetluses teavet reguleerib ka Euroopa Liidu õigusakt, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. a direktiiv 2012/13/EL. Euroopa seadusandja põhjendas direktiivi vastuvõtmist asjaoluga, et „[k]uigi kõik liikmesriigid on konventsiooniosalised, näitavad kogemused, et ainuüksi see asjaolu ei tekita piisavat usaldust teiste liikmesriikide kriminaalõigussüsteemi vastu“, mistõttu „[v]astastikuse usalduse suurendamiseks on vaja kehtestada üksikasjalikud eeskirjad hartast ja konventsioonist tulenevate menetlusõiguste ja menetluslike tagatiste kaitse kohta“ (direktiivi põhjenduste p 7 ja 8). Direktiiv koos teiste Euroopa Liidu õigusaktidega võeti Eesti kriminaalmenetluse seadustikku üle 12. juunil 2014 vastu võetud kriminaalmenetluse seadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega. Normide eri allikate ja tasandite tõttu taandub analüüs küsimusele, kas Eesti seadus ja selle rakenduspraktika vastab direktiivi sättele ja mõttele ning järgib EIK tunnustatud põhimõtteid. Ülevaates uuritakse, kuidas Riigikohus on selle ülesandega toime tulnud.

• kriminaalmenetluse tagamine
,
• Euroopa Liit
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused