Sulge
Lissaboni lepinguga kerkis kriminaal(menetlus)õiguse põhimõtteliste reeglite kujundajana Euroopas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kõrvale Euroopa Kohus. Nimelt omandas Euroopa Kohus 1. detsembril 2014 täieliku pädevuse lahendada vaidlusi asjades, mis kuuluvad endise kolmanda samba valdkonda. Mitmel pool on tuliselt tervitatud Euroopa Kohtu saabumist kriminaalõiguse edendajate ringi Euroopas ja avaldanud lootust, et tulevikus on just see kohus võtmemängija kaitseõiguste tagamisel kriminaalmenetluses. Seda, kas sellised lootused ka täituvad, näitab aeg. Käesolev artikkel arutlebki selle üle, millised faktorid annavad sellisele lootusele alust ja millised on sellise arengu potentsiaalsed takistused. Tõuke artikli kirjutamiseks andis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2016. a määrus kohtuasjas 3-1-1-110-15, mille keskmes oli õigus tutvuda vahistamise aluseks olevate materjalidega. Käesoleva artikli huvipunktis on roll, mille Euroopa Kohus oleks kõne all olevas kohtuasjas omandanud, kui talle selleks võimalus oleks antud. Autori arvates on kohtuasi 3-1-1-110-15 kõnekaks näiteks, et Euroopa Kohtul on kriminaalasjades nüüdseks küll märkimisväärne pädevus, kuid selle elluviimisel esineb mitu olulist takistust.