Kokkuvõte

Sõda rikub mitmeid lapse õiguseid – õigust elule, õigust olla koos pere ja kogukonnaga, õigust tervisele, õigust isiksuse arengule ning õigust olla kaitstud. Paljud tänapäeva konfliktid on terve lapsepõlve pikkused, mis tähendab, et lapsed kogevad korduvaid ja kumulatiivseid rünnakuid sünnist kuni täiskasvanuks saamiseni. Selline sotsiaalsete võrgustike ja perekonnasuhete katkemine võib avaldada sügavat füüsilist ja psühholoogilist mõju, kuna tavaolukorras need suhted ja võrgustikud toetavad laste füüsilist, emotsionaalset, kognitiivset ja sotsiaalset arengut. Kui konfliktid lõppevad poolte vahelise lepinguga, siis käsitletakse laste ja lapssõdurite spetsiifilisi vajadusi nendes rahulepingutes harva. Samas osaleb rahukõnelustes aina enam rahvusvahelisi osapooli, kelle mõjul laste õigustele ja vajadustele rohkem tähelepanu osutatakse.

Kuna konfliktid ei ole rahvusvaheliselt tasandilt kadunud, siis on oluline mõista, miks ja kuidas peaks laste õigusi ja vajadusi rahuläbirääkimistes ja rahulepingutes käsitlema. Käesolevas artiklis analüüsitakse, kuidas käsitlevad rahulepingud laste õigusi ja vajadusi ning millised on seniste lähenemiste puudused. Esimeseks uurimisülesandeks on tuvastada, millised on valdkonna rahvusvahelised õigusnormid ja rahukokkulepete võimalikud lahknevused nende normidega. Teiseks uurimisülesandeks on analüüsida rahulepinguid, et näha, mil määral sisaldavad need sätteid, mis käsitlevad laste õigusi või muud lastega seonduvat.

• Rahvusvaheline õigus