Kokkuvõte

Kui vaadata parteisüsteemide stabiliseerumise klassikalisi näitajaid nagu valimistulemuste voolavus või süsteemi killustatus ning kui mõelda ka institutsionaalsele kontekstile ja poliitilisele maastikule, on kerge jõuda järelduseni, et kahe aastakümne jooksul on Eesti parteisüsteem järjepidevalt ja märkimisväärselt stabiliseerunud.

Käesoleva artikli eesmärk on anda ülevaade Eesti parteisüsteemi arengust nii stabiliseerumise tavapäraste kui ka mõnede uuenduslike indikaatorite abil. Artikkel annab lühikese ülevaate parteisüsteemi toimimise kontekstist, erakondade arvust süsteemis ning süsteemi fragmenteeritusest, erakondade poliitilisest profiilist ning valimistulemuste muutumisest. Põgusalt, kuid süstemaatiliselt on vaadatud kui mitte kõiki, siis paljusid eri indikaatoreid, mille kaudu võiks süsteemi stabiliseerumist hinnata. Viimaks on keskendutud ka erakondade omavahelistele suhetele valitsuste moodustamisel ning sellele, kuidas selline pilt võib süsteemi arengu kohta anda tunnistust politoloogiliselt mõnevõrra uudsest perspektiivist. Kõige selle põhjal on võimalik saada põgus, kuid mitmekülgne ülevaade Eesti parteimaastikust 2019. aasta Riigikogu valimiste järel, mis on ka hea alus, vaatamaks olevikust natuke edasi.

• Riigikogu
,
• erakonnad