Sulge
Pärimisõigust
õppinud jurist teab, et pärija on pärandaja üldõigusjärglane ja et pärandaja
surma korral lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja
arvatud need, mis on pärandaja isikuga lahutamatult seotud. Samuti teab iga
pärimisõigust õppinud jurist, et annakusaaja ei ole pärija. Praktikas on nende
kahe õiguspositsiooni eristamine tõsine õiguslik proovikivi. Inimesed, kes oma
vara kohta surmapuhuseid korraldusi teevad, ei ole enamasti juristid ja kipuvad
seetõttu tegema testamente üksikute asjade kaupa: auto A-le, korter K-le.
Viimse tahte
avaldamine üksikute esemete kaudu ei muuda testamenti tühiseks, kuid
kommenteeritav Riigikohtu lahend näitab ilmekalt, milliseid tõlgendamisraskusi
võib see kaasa tuua. Küsimus ei ole ainult selles, kellel ja millises ulatuses
on õigus testamendis nimetamata esemetele. Tegeliku tahte väljaselgitamine võib
osutuda keeruliseks ka siis, kui pärandi avanemise hetkel ei ole testamendis
nimetatud asja enam pärandvara hulgas, või siis, kui pärandi avanemise hetkel
kuulub pärandajale vara, mida tal testamendi tegemise hetkel veel ei olnud.
Eraldi selgitamist vajab küsimus, kes vastutab pärandaja kohustuste eest ja
millises proportsioonis jaotuvad vastutus ja pärandiga seotud kulutused
pärijate sisesuhtes. Viimse tahte avaldusele õiguslikult määrava sisu andmine
on seda keerulisem, mida rohkem on pärandaja testamendis eri esemeid ja isikuid
nimetanud.