Kokkuvõte

Üks õigusriikluse olulisemaid alustalasid on sõltumatu, erapooletu ja kvaliteetne kohus. Seetõttu on äärmiselt tähtis, et õigusriigi põhimõttest kinnipidamise Euroopa Liidus (sh selle liikmesriikides) tagaks kohus, mille liikmed ise on samuti õigusriigile omaselt valitud. See tähendab, et nii nagu liikmesriikide kohtutes ideaalis ja loodetavasti enamasti ka reaalsuses, peaksid Euroopa Liidu Kohtus (ELK) samuti õigust mõistma sõltumatud ning erapooletud kohtunikud. Sellised kohtunikud, kes mitte ainult et tunnevad hästi oma riigi õigust, vaid valdavad vabalt ka Euroopa Liidu õiguse nüansse, orienteeruvad globaalses õigusmaailmas, on võimelised töötama rahvusvahelises keskkonnas, sh oskavad erinevaid keeli, eeskätt Euroopa Liidu Kohtu töökeelt (prantsuse keel), omavad suurepäraseid varasemaid erialaseid töö- ja teaduskogemusi, väljendavad end arusaadavalt ning veenvalt nii suuliselt kui ka kirjalikult, on kõlbeliselt ja eetiliselt laitmatud – ühesõnaga oma ala vaieldamatud tipud, eeskujud teistele kohtunikele. Euroopa otsib niisiis ELK-sse superkohtunikke ja -kohtujuriste.

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 253 lõike 1 kohaselt valitakse Euroopa Kohtu kohtunikud ja kohtujuristid isikute hulgast, kelle sõltumatus on väljaspool kahtlust ning kellel on oma riigi kõrgeimatesse kohtunikuametitesse nimetamiseks nõutav kvalifikatsioon või kes on tunnustatud ja pädevad juristid; nad nimetatakse ametisse liikmesriikide valitsuste ühisel kokkuleppel kuueks aastaks pärast konsulteerimist artiklis 255 sätestatud komiteega. Analoogselt on reguleeritud Üldkohtu liikmete valimine. Artikkel annab ülevaate sellest protsessist, keskendudes eelkõige nn artikli 255 komitee tööle.

• Euroopa Liidu Kohus