Kokkuvõte

Pankrotiseaduse (PankrS) § 83 annab võlgnikule, võlausaldajale ja pankrotihaldurile õiguse nõuda võlausaldajate üldkoosolekul tehtud otsuste kehtetuks tunnistamist. Sättel on olnud märkimisväärne rakenduspraktika, sh Riigikohtu tasandil, kuid eestikeelses õiguskirjanduses see seni eraldi käsitlemist leidnud ei ole. Käesoleva artikliga püüavad selle autorid avada võlausaldajate üldkoosoleku otsuste õiguslikku olemust ja selgitada, millised rikkumised võivad anda aluse otsuseid kehtetuks tunnistada ning millal on otsuste PankrS § 83 lõike 1 alusel vaidlustamine välistatud. Samuti on võimalik võlausaldajate üldkoosolekute otsuste kontekstis vähemalt hüpoteetiliselt rääkida ka ipso jure tühistest otsustest ja n-ö mitteotsustest.

Vahetult ajendas artiklit kirjutama soov juhtida tähelepanu sellele, et võlausaldajate üldkoosoleku pädevus on seaduses selgelt piiritletud (PankrS § 77) ja seaduses nimetamata küsimusi võlausaldajate üldkoosolek otsustada ei saa. Vaadeldes pankrotiseaduse rakenduspraktikat, kipub see aspekt pankrotimenetluse osalistel ja ka kohtutel sageli ununema. Kui otsustatakse võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses mitteolevate küsimuste üle, siis ei oma kõnealune otsus õiguslikku tähendust, pole haldurile siduv ja on sisuliselt toimetu. Siit edasi tekib küsimus, et kas pädevuse piire ületades tehtud otsuseid on alati põhjust kohtus vaidlustada. Artikkel otsib sellele küsimusel vastust.

Artiklis käsitletakse ka asjakohast kohtupraktikat, eelkõige Riigikohtu praktikat ning ringkonnakohtute lahendeid. Süstemaatilisemalt on analüüsitud ringkonnakohtute lahendeid alates aastast 2021.

• maksejõuetusmenetlus