Tänapäeva elustiil ja
arengutase on loonud võimalused kaupade ja kapitali vabaks liikumiseks üle
riigipiiride, mistõttu tuleb seadusandjal teha valikuid riigi tööstuse ja
kaubamärgiomanike huvide kaitsmise ning üldise vabakaubanduse vahel. Kaupade
vaba ja tootja poolt kontrollimatu liikumine ühest riigist teise on küll
kasulik tarbijale, sest kauba hind kujuneb sellisel juhul pakkujate konkurentsi
tõttu madalamaks. Samas aga kahjustab vabakaubandus kaubamärgiomanike huvisid,
kes soovivad kasumi maksimeerimise eesmärgil ise otsustada, millises riigis ja
millise hinnaga oma kaubamärki kandvaid kaupu müüa.
Kaubamärgiomanike eelnimetatud
huvidele vaatamata on täna praktikas siiski sagedaseks muutunud järgmine
situatsioon. Kahes kõrvuti asetsevas müügikohas, millest üks on
kaubamärgiomaniku esinduskauplus ja teine tavaline müügikoht, müüakse ühte ja
sama kaubamärgiga tähistatud kaupa erineva hinnaga. Kuigi eeldatav oleks, et
kaup on odavam tootja esinduskaupluses, ei ole ometi harvad juhud, kus kaup on
tunduvalt odavam just teises müügikohas. Viimane on sageli saavutatud sellega,
et teine müügikoht ei tarni kaupa mitte otse kaubamärgiomanikult ega ka tema
kaupade volitatud edasimüüjatelt selles riigis, vaid ostab selle kolmandast
riigist, kus kaubamärgiomanik on turusituatsiooni tõttu sunnitud sama kaupa
odavama hinnaga turustama.
Selline teisest riigist kauba
importimine ning selle müümine paralleelselt ja konkureerides kaubamärgiomaniku
enda poolt vastavas riigis turustatud kaubaga (paralleelimport) on viimase
paarikümne aastaga muutunud väga ulatuslikuks ja hõlmab juba märgatava osa
riikide kogukaubanduse käibest. Käesolevas artiklis käsitletaksegi aina
ulatuslikumaks muutuva paralleelimpordi olemust ning püütakse leida vastust
küsimusele, kas ja kuidas on võimalik paralleelimporti õiguslikult reguleerida.
1. Paralleelimpordi mõiste ja olemus
Kaubamärgiga
tähistatud kaupade paralleelimpordiks*1 nimetatakse nähtust, kus
kolmas isik ostab originaalkaubad*2, mida kaubamärgiomanik turustab
korraga mitmes riigis, ühest riigist, kus kauba hind on odavam, ja impordib
need teise riiki, kus neid hakatakse müüma paralleelselt ja konkureerivatena
nende kaupadega, mille on vastavas riigis turule pannud kaubamärgiomanik ise.
Vahemärkusena
olgu öeldud, et paralleelimport ei puuduta mitte üksnes kaubamärgiga tähistatud
kaupu. S. Jackson ja R. Kempner märgivad, et lisaks kaubamärgiga tähistatud
kaupadele võivad paralleelimpordi objektiks olla ka patendi või autoriõigusega
kaitstud kaubad.*3 Käesoleva artikli autori arvates on lisaks eelnevatele
kindlasti võimalik ka kasuliku mudeli, tööstusdisainilahenduse ja mikrolülituse
topoloogia õiguskaitse saanud kaupade paralleelimport. Kõikidel nendel juhtudel
on reaalne, et intellektuaalomandi omaja turustab oma loomingulise tegevuse
resultaati eri riikides erineva hinnaga, andes sellega paralleelimportijale
võimaluse osta kaubad odavama hinnaga ühest riigist ja importida need müümise
eesmärgil teise riiki. Käesoleva artikli eesmärgist lähtuvalt keskendutakse
järgnevalt aga üksnes kaubamärgiga tähistatud kaupade paralleelimpordile.
Oma
olemuselt on paralleelimport üks vastuolulisemaid nähtusi rahvusvahelises
kaubanduses. Ühest küljest järgib see
rangelt turuseadusi ja kindlustab vabakaubanduse toimimise. Samas pole aga
turuseadused ainsad, mis sellist olukorda reguleerivad. Arvesse tuleb võtta ka
kaubamärgiseadustega kaubamärgiomanikele antud ainuõigusi kaubamärgi
kasutamisel. Nimelt näevad riikide kaubamärgiseadused reeglina ette, et kolmas
isik ei tohi ilma kaubamärgiomaniku nõusolekuta õiguskaitse saanud kaubamärki
äritegevuses kasutada, sealhulgas kaubamärgiga tähistatud kaupasid müügiks
pakkuda, importida ega eksportida.*4
Eelnevast ilmneb, et
paralleelimport on konflikt üldise vabakaubanduse ning kaubamärgiomaniku
ainuõiguste vahel. Pole kerge otsustada, kumba neist eelistada, sest
paralleelimport puudutab erinevaid huvigruppe, kellel kõigil on konflikti
lahendamise osas erinevad huvid ja vastandlikud seisukohad.
Kaubamärgiomanikud ühe
huvigrupina taotlevad paralleelimpordi keelustamist. Lisaks juba märgitud
kaubamärgiomaniku ainuõigustele tuginevad nad paralleelimpordi keelustamise
nõudmisel ka asjaolule, et eri riikides turustatavad sama kaubamärki kandvad
kaubad ei pruugi olla alati täiesti identsed.*5 Näiteks võivad ühte kaubamärki kandvad ja väliselt
sarnased kingad erineda kasutatud materjalide ja tehnoloogia poolest – soojale
ja kuivale Lõuna-Euroopa turule mõeldud kingade puhul on kasutatud ühtesid
materjale ja tehnoloogaid, Põhja-Euroopa turule mõeldud kingade puhul aga
teisi. Kui nüüd paralleelimportija ostab kingad Lõuna-Euroopast ja impordib
need müümise eesmärgil Põhja-Euroopasse, siis välisele sarnasusele vaatamata on
selline paralleelimporditud kaup siiski kvaliteedilt erinev kaubamärgiomaniku
enda poolt Põhja-Euroopa turul pakutavast kaubast. Erineva kvaliteediga kauba
saamine on aga tarbija jaoks ebameeldiv kogemus, mis mõjutab kaubamärgi mainet
ning võib seeläbi oluliselt kahjustada kaubamärgiomanikku tema õiguste
teostamisel edaspidi.
Paralleelimportijad ise on
seisukohal, et nende tegevus on õigustatud ja vajalik. See vähendab
hinnadiskrimineerimist ja suurendab hinnakonkurentsi, mis esiteks sunnib
tootjaid rakendama võimalikult kuluefektiivsed tootmistehnoloogiaid ning
teiseks annab tarbijale võimaluse valida odavamate paralleelimporditud kaupade
ning kaubamärgiomaniku enda poolt turul pakutavate kallimate kaupade vahel.*6
Kolmandaks paralleelimpordiga
seotud pooleks on tarbija, kelle positsiooni ei saa nii üheselt määratleda.
Tarbija seisukohalt on paralleelimport prima facie küll kasulik, sest
see annab neile võimaluse valida erineva hinnaga kaupade vahel. Lõpptulemusena
võib aga selline kasulikkus ka kaduda, sest nagu kaubamärgiomanike huvisid
käsitledes juba märgiti, eksisteerib paralleelimportijalt ostetud kauba puhul
alati risk, et kauba koostis ja kvaliteet erinevad kaubamärgiomaniku enda poolt
sihtturul pakutavast.*7
Võttes arvesse erinevate
huvigruppide seisukohti, on õiguslikust aspektist vabakaubanduse ja
kaubamärgiõiguse vaheline vastuolu lahendatud kaubamärgiomaniku ainuõiguste
ammendumise põhimõtte kaudu. Ainuõiguste ammendumine tähendab, et kui kaup on
ühe korra juba kaubamärgiomaniku poolt turule toodud, siis peetakse kaubamärgi
õiguskaitset ammendunuks ja kaubamärgiomanik ei saa kauba edasist ärieesmärgil
kasutamist, sh selle edasimüüki turul, takistada.*8
Esmapilgul võib tunduda, et
kaubamärgiomaniku ainuõiguste ammendumise põhimõttega ongi kogu eelkirjeldatud
vabakaubanduse ja kaubamärgiõiguse vaheline konflikt lõplikult lahendatud.
Tegelikult ei ole see nii lihtne, sest kaubamärgiomaniku ainuõiguste
ammendumist on mitut liiki, mille seast kõige õigema leidmine on praktikas
raske.
Erialakirjanduses tuuakse
välja kolm kaubamärgiomaniku ainuõiguste ammendumise liiki.
1. Kaubamärgiomaniku
ainuõiguste ammendumine riigi tasandil, mis tähendab, et kui kaup on
kaubamärgiomaniku poolt või tema nõusolekul ühes riigis turustatud, võib kolmas
isik seda kaupa selle riigi piires edasi müüa ning selline edasimüük ei riku
kaubamärgiomaniku ainuõigusi.
2. Kaubamärgiomaniku
ainuõiguste ammendumine regionaalsel tasandil, mis tähendab, et kui kaup
on kaubamärgiomaniku poolt või tema nõusolekul turustatud teatud regiooni
(tavaliselt mingi vabakaubandusregiooni, nt Euroopa Liit, NAFTA) turul, võib
kolmas isik seda kaupa edasi müüa ükskõik millisesse teise riiki sama regiooni
piires ning selline edasimüük ei riku kaubamärgiomaniku ainuõigusi.*9
3. Kaubamärgiomaniku
ainuõiguste ammendumine rahvusvahelisel tasandil, mis tähendab, et kui
kaup on kaubamärgiomaniku poolt või tema nõusolekul ühes riigis turustatud,
võib kolmas isik seda kaupa edasi müüa ükskõik millisesse teise riiki ning
selline edasimüük ei riku kaubamärgiomaniku ainuõigusi.
Paralleelimpordi
lubatavus/keelatus sõltubki seega just riigis kehtivast kaubamärgiomaniku
ainuõiguste ammendumise liigist. Kui kehtib õiguste ammendumine rahvusvahelisel
tasandil, siis pärast kauba esmamüüki kaubamärgiomaniku ainuõigused ammenduvad,
mistõttu kaubamärgiomanik ei saa oma ainuõigustele tuginedes paralleelimporti
takistada. Seega on paralleelimport sellisel juhul põhimõtteliselt lubatud. Kui
aga kaubamärgiomaniku ainuõigused ammenduvad üksnes riigi tasandil, siis kauba
turustamisega välisriigis kaubamärgiomaniku ainuõigused kodumaal ei lõpe ning
tal säilib õigus oma ainuõigustele tuginedes kauba teisest riigist kodumaale
või kolmandasse riiki importimist takistada. Milline suhtumine paralleelimporti
on omaks võetud rahvusvahelises õiguses, Euroopa Ühenduse õiguses ja Eestis,
käsitletakse käesoleva artikli järgnevates osades.
2. Paralleelimpordi eeltingimused,
avaldumine ja ulatus
Nagu juba korduvalt märgitud,
põhjustab paralleelimpordi teket eelkõige asjaolu, et eri riikides on samale
kaubaartiklile kehtestatud erinev hind. Kaupade hinnavahe kahes riigis peab
olema piisavalt suur, et pärast tegevusega seotud kulude mahaarvestamist
(kaupade ostukulud, transpordikulud, tollimaksud, võimalikud ümberpakendamise,
reklaamimise jne kulud) oleks paralleelimportijale tagatud piisav kasum.
Erialakirjanduses märgitakse, et kui hinnaerinevus turgude vahel on väike, alla
20%, siis tekib paralleelimporti harva.*10 Piisava
hinnavahe protsent varieerub aga majandussektorite kaupa (nt ravimite puhul
peetakse vajalikuks 25–30%-list hinnaerinevust*11).
Ühe ja sama kaubaartikli
hindade erinevus eri riikides on põhjustatud mitmetest faktoritest. Olulist
mõju avaldavad riikide ajaloolised ja kultuurilised erinevused, eelkõige aga
eelnevast tulenevad rahvamajanduslikud aspektid, millistest peamine on
tarbijate erinev ostujõud. Sageli just viimast ära kasutades kujundabki
kaubamärgiomanik kasumi maksimeerimise eesmärgil, kuid nõudmise-pakkumise
tasakaalu arvestades eri turgudel hinnad võimalikult optimaalsel ja seega ka
erineval tasemel. Kaupade hindasid mõjutavad lisaks ka transpordikulude,
müügikulude ning müügijärgse tootehoolduse kulude erinevused (nt on
reklaamikulud riigis, kus kaup pole veel üldtuntud, oluliselt suuremad kui
riigis, kus tuntus on juba saavutatud). Olulist rolli mängivad valuutakursside
kõikumised, riikide kindlustus- ja maksusüsteemide erinevus ning riiklik
hinnakontrollipoliitika (mis ilmneb eelkõige ravimite osas).
Kaupade hinnaerinevuste kõrval
on ka teisi asjaolusid, mis paralleelimpordile kaasa aitavad. Esiteks on
oluline, et kaubaartiklite hinnaerinevus turgude vahel oleks ka summaliselt
selline, et paralleelimport end sellega kaasnevaid kulusid arvestades ära
tasuks. Sellest tulenevalt keskenduvad paralleelimportijad enamasti üksnes
kallihinnalistele kaupadele. Et paralleelimportija suudaks kaupasid sihtturust
erineval turul edukalt müüja, on vajalik, et tegemist oleks rahvusvaheliselt
tuntud kaubamärki kandvate kaupadega, mille puhul ei jää odavam müügihind
tarbijale märkamatuks.
Nimetatud eeltingimustest
tulenevalt ei esine paralleelimport kõikides majandussektorites ühesuguse
intensiivsusega. Näiteks Euroopa Liidus on paralleelimpordist kõige enam
mõjutatud ravimite, kosmeetika ning mootorsõidukite turg, sest need kaubad on
hästi transporditavad, kallihinnalised, ei vaja reeglina sihtturu jaoks
kohandamist ning nende hinnaerinevused Euroopa Liidu liikmesriikides on
märgatavad.*12
Kuigi paralleelimport esineb
enamasti just nimetatud kaubagruppidega seoses, ei saa siiski jätta märkimata,
et tegelikult on paralleelimpordil märgav tähtsus ka kogu rahvusvahelise
kaubanduse aspektist. Näiteks leiti Taani kaubandus- ja tööstusministeeriumi
poolt juba 1999. aastal koostatud uuringus, et paralleelimporditud kaubad
moodustavad üle 1% Taani kogukaubandusest ning ligi 20% ettevõtjaid kogeb
paralleelimporti oma toodangu suhtes.*13 Seega
ei ole tegemist sugugi mitte pseudoprobleemiga.
3. Rahvusvaheline regulatsioon
Järgnevalt käsitletakse
kaubamärgiomaniku ainuõiguste ammendumise regulatsiooni ning sellest sõltuvat
paralleelimpordi lubatavust/keelatust rahvusvahelistes lepingutes.
Tööstusomandi kaitse Pariisi
konventsioon*14 kui vanim ja üks tähtsaim kaubamärgi õiguskaitset
reguleeriv rahvusvaheline leping kaubamärgiomaniku ainuõiguste ammendumise
küsimust ja paralleelimpordi lubatavust/keelatust ei käsitle.*15 Siiski on mõned rahvusvahelised lepingud, mis
liikmesriikide õigust vastavas küsimuses mõjutavad ning millega liikmesriigid
on sunnitud arvestama. Viimastest võib kõige olulisemateks pidada Maailma
Kaubandusorganisatsiooni lepinguid, eelkõige TRIPS-lepingut ning 1994. aasta
GATT-kokkulepet.
1994. aastal WTO asutamislepingu
lisana sõlmitud intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu ehk
TRIPS-lepingu (Agreement on Trade-Related Aspects of Intellectual Property
Rights)*16 ettevalmistamisel seati üheks eesmärgiks ka õiguste
ammendumise küsimuse rahvusvaheline lahendamine. Nimelt püüti rahvusvahelisel
tasandil otsustada, kas kaubamärgiomaniku ainuõiguste ammendumine peaks toimuma
üksnes riigi tasandil, millisel juhul oleks paralleelimport keelatud, või
tuleks kehtestada õiguste rahvusvahelisel tasandil ammendumise põhimõte ja
paralleelimpordi vabadus. Nimetatud küsimuses pooldasid arenenud tööstusriigid,
eelkõige Ameerika Ühendriigid, õiguste ammendumist riigi tasandil, püüdes
sellega kaitsta oma tööstust odava paralleelimpordi eest. Arengumaad seevastu
soovisid õiguste rahvusvahelisel tasandil ammendumist, sest nende huvides on
just hinnakonkurentsist lähtuvad madalad hinnad. TRIPS-lepingueelsete
läbirääkimiste Uruguai vooru käigus lükati aga mõlema huvigrupi ettepanekud
tagasi ning üksmeele puudumise tõttu jäi õiguste ammendumise liigi küsimus
lõpuks hoopis otsustamata.*17 TRIPS-lepingu artikkel 6, mis kannab pealkirja
„Õiguste ammendumine“, sätestati järgmisel kujul: „Vaidluste lahendamise
eesmärgil käesoleva lepingu alusel ning kooskõlas artiklite 3 ja 4 sätetega ei
tohi käesolevast lepingust midagi kasutada intellektuaalomandi õiguste
ammendumise küsimuse käsitlemiseks.“
Ehkki erialakirjanduses on
märgitud, et TRIPS-lepingu artikli 6 puhul ei olegi tegemist riikide
kokkuleppega, vaid pigem mittekokkuleppimise formuleerimisega*18, ei saa vastavat sätet käesoleva artikli autori
arvates pidada siiski päris sisutühjaks. Esiteks annab TRIPS-lepingu artikkel 6
igale liikmesriigile õiguse ise otsustada, kas ta rakendab õiguste ammendumist
siseriiklikul, rahvusvahelisel või regionaalsel tasandil. Teiseks tuleneb
TRIPS-lepingu artikli 6 formuleeringust, et õiguste ammendumise liigi valikul
ja rakendamisel peab liikmesriik arvestama TRIPS-lepingu artiklis 3 sätestatud
rahvusliku kohtlemise põhimõtet. See tähendab, et kui liikmesriik kohaldab enda
kodanike suhtes õiguste ammendumist üksnes riigi tasandil ja annab neile õiguse
paralleelimporti takistada, siis peab vastav põhimõte kindlasti kehtima ka
teiste liikmesriikide kodanikest kaubamärgiomanike suhtes, kes sellel maal oma
toodangut turustavad. Kolmandaks nõuab TRIPS-lepingu artikkel 6
liikmesriikidelt TRIPS-
lepingu artiklis 4 sätestatud enamsoodustusre˛iimi põhimõtte kohaldamist, mille
järgi ei tohi kaubamärgiomaniku ainuõiguste ammendumise liik ja selle
kohaldamise tingimused olla eri riikidest pärinevate kaupade korral erinevad.
Lähtuvalt eeltoodust võib asuda seisukohale, et vaatamata sellele, et
TRIPS-lepingu artikkel 6 ei sätesta kaubamärgiomaniku ainuõiguste ammendumise
liiki, on vastaval sättel ka selle praeguses formuleeringus siiski oluline
tähtsus WTO liikmesriikide kaubamärgiseaduste ühtlustamisel paralleelimpordi
lubatavuse küsimuses.
Analüüsides õiguste
ammendumise regulatsiooni WTO raames, ei saa piirduda üksnes TRIPS-lepingu
artikliga 6, sest lisaks otseselt õiguste ammendumist sätestavatele normidele
intellektuaalomandi alastes õigusaktides võib õiguste ammendumise regulatsioon
tuleneda ka vabakaubandust reguleerivatest õigusaktidest. Viimastest on WTO
raames kõige olulisemaks Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu
lisana sõlmitud 1994. aasta üldine tolli- ja kaubanduskokkulepe ehk GATT 1994
kokkulepe (General Agreement on Tariffs and Trade 1994).*19
GATT 1994 kokkuleppe raames
paralleelimpordi lubatavuse/keelatuse hindamisel on olulise tähtsusega kvantitatiivsete
piirangute kõrvaldamist sätestav artikli 11 lõige 1, mis sätestab, et „ükski
[WTO] liige ei tohi teise liikme territooriumilt pärineva kauba impordi suhtes
[…] säilitada või kehtestada ühtegi keeldu ega piirangut, mis ei ole tollimaks,
maks või muu makse, olenemata sellest, kas see kehtestatakse kvootide, impordi-
või ekspordilitsentside või muude meetmete kaudu“. Nimetatud sättest tulenevalt
on igasugused riikidevahelised impordipiirangud põhimõtteliselt keelatud.
Tõusetub küsimus, kas selline keeld puudutab ka paralleelimpordiga seotud
piiranguid ehk kas ka igasugune paralleelimpordi takistamine on GATT 1994
kokkuleppega vastuolus?
Eeltoodud küsimusele annab
eitava vastuse GATT 1994 kokkuleppe artikli 20 punkt d. Viimane sätestab GATT
1994 kokkuleppe, sh ka selle artikli 11 lõike 1 kohaldamise suhtes erandi ning
näeb ette, et ühtegi GATT 1994 kokkuleppe sätet ei tohi tõlgendata nii, et see
takistaks liikmesriiki vastu võtmast või rakendamast meetmeid, mis on
vajalikud, et tagada kooskõla kaubamärkide kaitsega.
GATT 1994 kokkuleppe artikli
20 alapunktis d sisalduv selgesõnaline viide kaubamärkide õiguskaitsele annab
seega WTO liikmesriigile õiguse kehtestada ja rakendada vabakaubandust
piiravaid meetmeid, kui vastavad meetmed on riigisisese õigusega
kaubamärgiomanikule antud ainuõiguste kaitse seisukohalt vajalikud. Järelikult
on WTO liikmesriigil, kelle kaubamärgiõiguses on kehtestatud õiguste riigi
tasandil ammendumise põhimõte, õigus kaubamärgiomaniku ainuõiguste kaitsmise
eesmärgil vastu võtta ja rakendada ka paralleelimporti takistavaid meetmeid.*20
Eelnevat kokku võttes saab
asuda seisukohale, et nii TRIPS-leping kui ka GATT 1994 kokkulepe jätavad
kaubamärgiomaniku ainuõiguste ammendumise liigi ja paralleelimpordi
lubatavuse/keelatuse küsimuse lahtiseks ning igale WTO liikmele on antud seega
õigus ise valida just temale sobiv kaubamärgiomaniku ainuõiguste ammendumise
regulatsioon. Loomulikult kehtib eeltoodu ka järgnevalt käsitletava Euroopa
Liidu kui WTO kollektiivse liikme suhtes.
4. Regulatsioon Euroopa Ühenduse õiguses
Paralleelimporti reguleeriv
kaubamärgiomaniku ainuõiguste ammendumise põhimõte eksisteeris Euroopa Ühenduse
õiguskorras juba aastaid enne ainuõiguste ammendumist käsitleva sätte
formuleerimist ühenduse õiguses. Nimelt tugines Euroopa Ühenduste Kohus algselt
paralleelimporti puudutavate vaidluste lahendamisel otseselt Rooma lepingule*21, kasutades selleks nii kaupade vaba liikumist
käsitlevaid Rooma lepingu artikleid 28 (endine art 30) ja 30 (endine art 36)
kui ka konkurentsiõigust reguleerivaid Rooma lepingu artikleid 81 (endine art
85) ja 82 (endine art 86).
Nimetatud sätete alusel
lahendatud kolme olulise kohtuasjaga – Consten ja Grundig versus Euroopa
Majandusühenduse Komisjon (1966)*22, Deutsche
Grammophon versus Metro (1971)*23 ning
Centrafarm BV versus Winthrop BV (1974)*24 – tunnustas Euroopa Ühenduste Kohus Euroopa Ühenduse
pädevust sekkuda liikmesriikide siseriiklikku paralleelimpordialasesse
regulatsiooni ning pani aluse kaubamärgiomaniku ainuõiguste ammendumise ja
paralleelimpordi lubatavusega seotud põhimõtetele ühenduse õiguskorras.
Euroopa Ühenduste Kohtu poolt
kujundatud seisukohad kajastuvad 1988. aasta nõukogu direktiivis 89/104/EEC
liikmesriikide kaubamärgiõiguste ühtlustamise kohta (edaspidi kaubamärgidirektiiv).*25 Viimane on paralleelimpordi regulatsiooni aluseks
Euroopa Ühenduse õiguses ka täna.
Kaubamärgidirektiivi artikli 7
lõige 1 sätestab, et „[k]aubamärk ei anna selle omanikule õigust keelata selle
kasutamist kaupadel, mis on turustatud Euroopa Ühenduse territooriumil vastava
kaubamärgi nime all kaubamärgiomaniku poolt või tema nõusolekul“. Siinkohal on
oluline märkida, et 1992. aastal allkirjastati Euroopa Majanduspiirkonna leping
(Agreement on the European Economic Area), mille 28. lisaprotokolli*26 alusel laiendati kaubamärgidirektiivis nimetatud
õiguste ammendumise põhimõtet kogu Euroopa Majanduspiirkonna territooriumile.*27 Sellest lähtuvalt tuleb alates Euroopa
Majanduspiirkonna lepingu jõustumisest 1. jaanuaril 1994 kaubamärgidirektiivi
artikli 7 lõiget 1 lugeda järgmiselt: „Kaubamärk ei anna selle omanikule õigust
keelata selle kasutamist kaupadel, mis on turustatud Euroopa Majanduspiirkonna
territooriumil vastava kaubamärgi nime all kaubamärgiomaniku poolt või tema
nõusolekul.“
Kuigi esialgu leiti, et
kaubamärgidirektiivis sätestatud kaubamärgiomaniku ainuõiguste ammendumise
regulatsioonist peaks piisama, et paralleelimpordialased probleemid arvata
Euroopa Ühenduse õiguses lõppenuks, ei läinud see praktikas nii. Esile kerkisid
mitmed probleemid, millele kaubamärgidirektiivi artikli 7 lõige 1 ühest vastust
ei andnud.
Esimeseks vaidlusaluseks
küsimuseks kaubamärgidirektiivi artikli 7 lõike 1 rakendamise juures sai see,
kas sättes märgitud kaubamärgiomaniku ainuõiguste ammendumist tuleb tõlgendada
kui maksimumnõuet (s.t õiguste ammendumine üksnes Euroopa Majanduspiirkonna
tasandil) või kui miinimumnõuet (s.t õiguste ammendumine vähemalt Euroopa
Majanduspiirkonna tasandil). Kas kõik Euroopa Ühenduse liikmesriigid peavad
järgima põhimõtet, et kaupade paralleelimport on lubatud üksnes Euroopa
Majanduspiirkonna riikide piires ning kolmandates riikides turustatud kaupade
paralleelimport tagasi Euroopa Majanduspiirkonna territooriumile on keelatud?
Või võivad liikmesriigid iseseisvalt otsustada, et lisaks õiguste ammendumisel
Euroopa Majanduspiirkonna territooriumil ammenduvad õigused ka rahvusvaheliselt
ning lisaks Euroopa Majanduspiirkonna sisesele paralleelimpordile on lubatud ka
paralleelimport kolmandatest riikidest?
Aastaid kestnud probleem
jõudis 1997. aastal lõpuks Euroopa Ühenduste Kohtu ette, kes kohtuasjas
Silhouette International Schmied GmbH & Co KG versus Hartlauer
Handelsgesellschaft mbH*28 asus seisukohale, et kaubamärgiomaniku ainuõigused
ammenduvad üksnes Euroopa Majanduspiirkonna tasandil ning liikmesriikidel ei
ole õigust kehtestada õiguste rahvusvahelisel tasandil ammendumise põhimõtet.
Seega juhul, kui kauba esmakordne turustamine toimub väljaspool Euroopa
Majanduspiirkonna riike, kaubamärgiomaniku ainuõigused sellise turustamisega ei
ammendu ning kaubamärgiomanikul säilib õigus vastava kauba paralleelimporti
takistada. Kui aga kaubad turustatakse Euroopa Majanduspiirkonna
territooriumil, siis kaubamärgiomaniku ainuõigused ammenduvad ning ta ei saa
kaupade edasimüüki Euroopa Majanduspiirkonna territooriumi piires üldjuhul*29 enam takistada.
Teine oluline
kaubamärgidirektiivi rakendamisega seotud probleem seisnes selles, et puudus
ühtne seisukoht, mida täpselt tähendab kaubamärgidirektiivi artikli 7 lõikes 1
nimetatud „kaubamärgiomaniku nõusolek“ kauba turustamiseks Euroopa
Majanduspiirkonna territooriumil. Kaubamärgiomaniku nõusoleku mõiste
sisustamise olulisus ilmneb selles, et kõikidel nendel juhtudel, kus kaubamärgiomanik
on ise nõustunud kauba importimisega kolmandast riigist Euroopa
Majanduspiirkonna territooriumile, ei saa ta hiljem paralleelimpordi keelatuse
põhimõttele tuginedes mingeid nõudeid esitada.
Kui kaubamärgiomanik annab
edasimüüjale otsese ja selgesõnalise nõusoleku konkreetse kauba turustamiseks
Euroopa Majanduspiirkonna territooriumil, ei teki üldjuhul vaidlusi, sest
nõusoleku andmisega kaubamärgiomanik aktsepteerib oma ainuõiguste ammendumist
vastava kauba suhtes. Probleeme põhjustab aga see, et õigusteooria tunnustab
otsese tahteavalduse kõrval ka sõnaliselt väljendamata kaudset tahteavaldust,
mille järgi võib kaubamärgiomaniku poolt nõusoleku andmine seisneda ka
kaubamärgiomaniku käitumises, teatud juhtudel isegi tema tegevusetuses ja
vaikimises. Kaubamärgiomaniku kaudse nõusoleku käsitluse puhul eksisteerib aga
alati oht, et paralleelimportija tõlgendab kaubamärgiomaniku poolt
turustamisnõusoleku andmisena kaubamärgiomaniku sellist käitumist, mida viimane
ise nõusoleku andmiseks ei pea.
Euroopa Ühenduste Kohus
käsitles kaubamärgiomaniku poolt kauba turustamiseks nõusoleku andmise küsimust
ühendatud kohtuasjades Zino Davidoff SA versus A&G Imports Ltd; Levi
Strauss & Co, Levi Strauss (UK) Ltd versus Tesco Stores Ltd, Tesco plc;
Levi Strauss & Co, Levi Strauss (UK) Ltd versus Costco Wholesale UK Ltd
(2001).*30 Kõigis kolmes kohtuasjas esitati Euroopa Ühenduste
Kohtule küsimus, milline peab olema kaubamärgidirektiivi artikli 7 lõikes 1
sätestatud kaubamärgiomaniku nõusolek kauba turustamise kohta. Kas see peab
olema selgesõnaline või võib see olla ka kaudne? Juhul kui see võib olla
kaudne, siis millist mõju omavad paralleelimporti keelavad tähised kaubal või
kauba pakendil, paralleelimporti keelavad sätted kauba edasimüüki reguleerivas
lepingus, paralleelimportija teadmine, et kaubamärgiomanik ei kiida kaupade
importimist heaks ning muud sarnased asjaolud?
Euroopa Ühenduste Kohus asub
oma lahendis seisukohale, et kaubamärgiomaniku nõusolek kauba turustamiseks
peab olema esitatud ühemõtteliselt. Ühemõtteliseks peab Euroopa Ühenduste Kohus
eelkõige sellise nõusoleku andmist edasimüüjale, millega kaubamärgiomanik
selgesõnaliselt nõustub oma kauba turustamisega Euroopa Majanduspiirkonna
territooriumil. Samas leiab kohus, et teatud juhtudel võib kaubamärgiomaniku
ühemõtteline nõusolek kauba turustamiseks järelduda ka faktidest ja
asjaoludest, mis ilmnevad enne, samaaegselt või pärast kauba esmakordset
kaubanduskäibesse laskmist. Millised need faktid ja asjaolud aga olla võiksid,
seda kohus ei täpsusta.
Samas kohtuasjas käsitles
Euroopa Ühenduste Kohus ka küsimust, kas sellisel juhul, kui kaubamärgiomanik
ei ole rakendanud aktiivseid meetmeid paralleelimpordi vältimiseks, saab
paralleelimportija tugineda sellele, et kaubamärgiomanik on kauba importimisega
vaikides nõustunud. Kohus leiab, et kaubamärgiomaniku nõusolek kaupade turustamiseks
peab olema väljendatud positiivselt ning kõik arvesse võetavad asjaolud peavad
ühemõtteliselt näitama, et kaubamärgiomanik on oma ainuõiguste teostamise
võimalusest loobunud. Kuivõrd nõusolek peab olema väljendatud positiivselt,
siis järelikult ei saa vastavat nõusolekut tuletada faktist, et
kaubamärgiomanik ei ole teatanud oma vastuseisust kauba importimisele Euroopa
Majanduspiirkonna riikidesse, ega ka faktist, et kaubal puudub hoiatustähis
selle kohta, et kauba importimine Euroopa Majanduspiirkonna riikidesse on
keelatud.
Euroopa Ühenduste Kohus on
seega seisukohal, et kaubamärgiomaniku nõusolek kauba turustamiseks ei pea
olema alati selgesõnaline ning lubatud on ka sõnaliselt väljendamata kaudne
nõusolek. Viimane peab aga olema väljendatud positiivselt, selgelt ja
ühemõtteliselt. Käesoleva artikli autor peab esiteks tunnistama, et ei suuda
selliseid kaubamärgiomaniku positiivse, selge ja ühemõttelise kaudse
nõusolekuna käsitletavaid asjaolusid praktikas ette kujutada. Teiseks on raske
leida ka objektiivset põhjust, miks peaks kaubamärgiomanik, kes on oma kauba
paralleelimportimisega tõesti nõus, jätma sellisel juhul oma nõusoleku
selgesõnaliselt väljendamata. Eeltoodust võib järeldada, et kaubamärgiomaniku
nõusolekut puudutavad kohtuvaidlused Euroopa Ühenduste Kohtus ei ole kaugeltki
mitte veel lõppenud.
5. Regulatsioon Eesti õiguses
Kuivõrd Eesti on WTO
liikmesriik, siis laieneb ka Eestile eelnevalt käsitletud TRIPS lepingu
artiklis 6 sätestatud põhimõte, mille kohaselt võib iga WTO liikmesriik
iseseisvalt valida kaubamärgiomaniku ainuõiguste ammendumise liigi ning ise
otsustada, kas paralleelimporti lubada või mitte.
Eesti õiguskorras kajastub
vastav valik kaubamärgiseaduse*31 § 5
lõikes 6, mis sätestab, et „Kaubamärgiomanikul ei ole õigust keelata tema poolt
või tema loal kaubamärgiga tähistatud ja Eesti Vabariigis või välismaal
käibesse lastud kauba edasist levitamist, müüki või müügiks pakkumist, samuti
kaubamärgiga tähistatud kauba nimetatud eesmärkidel ladustamist, sisse- ja
väljavedu, välja arvatud juhud, kui kauba kvaliteet on pärast käibesse laskmist
muutunud.“
Nimetatud paragrahvist tuleneb
üheselt, et Eesti tunnustab kaubamärgiomaniku ainuõiguste ammendumist
rahvusvahelisel tasandil. Pärast kaubamärgiomaniku enda või tema nõusolekul kolmanda
isiku poolt kauba esmakordset turustamist Eestis, Euroopa Liidus või kolmandas
riigis kaubamärgiomaniku ainuõigused ammenduvad ning tal puudub õigus kauba
edasist levitamist, sh selle paralleelimporti ükskõik millisest riigist ükskõik
millisesse teise riiki takistada.
Kaubamärgiomaniku ainuõiguste
ammendumise regulatsioon muutub Riigikogu poolt 22. mail 2002 vastu võetud ning
1. jaanuarist 2004 jõustuva uue kaubamärgiseadusega.*32 Arvestades Eesti eeldatavat peatset liitumist Euroopa
Liiduga on uues kaubamärgiseaduses omaks võetud Euroopa Liidus kehtivad
põhimõtted ning kaubamärgiomaniku ainuõiguste rahvusvahelisel tasandil
ammendumise põhimõte on asendatud õiguste ammendumisega üksnes Euroopa
Majanduspiirkonna tasandil. Uue kaubamärgiseaduse § 16 lõige 3 sätestab õiguste
ammendumise järgnevalt: „Kaubamärgiomanikul ei ole õigust keelata tema poolt
või tema loal kaubamärgiga tähistatud ja Eestis või Euroopa Majanduspiirkonna
lepingu liikmesriigis käibesse lastud kauba edasist ärieesmärgil kasutamist, välja
arvatud juhul, kui kauba omadused on pärast käibesse laskmist muutunud.“
Uue seaduse järgi ei saa
kaubamärgiomanik seega endiselt takistada Euroopa Liidus ja EFTA riikides (v.a
Šveitsis) turustatud kaupade paralleelimporti, kuid kõikides kolmandates riikides
käibesse lastud kaupade paralleelimpordi takistamine on uue seaduse järgi
lubatud. Esmapilgul võib selline muudatus tunduda Eesti kaubamärgiomanike
õiguste olulise laiendamisena. Analüüsides seaduse muudatust aga Eesti 2003.
aasta esimeste kuude väliskaubanduse statistika põhjal, selgub, et praktikas
see muudatus kaubamärgiomanike õiguste kaitset oluliselt siiski ei suurenda.
Nimelt üle 70% Eestist eksporditavatest kaupadest läheb Euroopa Liitu ja üle 3%
EFTA riikidesse, kus kauba turustamisega kaubamärgiomaniku ainuõigused ka uue
kaubamärgiseaduse järgi endiselt ammenduvad ning millistes riikides turustatud
kaupade paralleelimport nii Eestisse tagasi kui ka kolmandatesse riikidesse jääb ka uue seaduse järgi endiselt lubatuks.
Vaatamata muudatuse vähesele praktilisele tähtsusele, tuleb siiski märkida, et Eesti õiguse Euroopa Liidu õigusega ühtlustamise
aspektist oli kaubamärgiomaniku ainuõiguste ammendumise liigi muutmine siiski vajalik.
6. Kokkuvõte
Kuigi käesolev artikkel
käsitles vaid paralleelimpordi üldist lubavust/keelatust, on tegelikult
paralleelimpordiga seotud probleemide ring tunduvalt laiem. Üks kõige enam
vaidlusi tekitav küsimus on juba aastaid olnud paralleelimporditava kauba
modifitseerimine. Nimelt ei saa paralleelimportija praktikas tihti ühest
riigist ostetud kaupa teises riigis müüa ilma, et ta kaupa uue sihtturu jaoks
ei kohandaks. Näiteks peab ta ravimid pakendama ümber lähtuvalt vastavas riigis
kehtivast praktikast ravimiretseptide kirjutamisel, elektroonikatoodetel võib
vajalik olla pistikute vahetamine, kaubale tuleb lisada tõlkeid jne. Kas ja
kuivõrd on paralleelimportija õigustatud võõrast kaubamärki kandvat kaupa
modifitseerima, on valdkond, mida võiks Juridica lugejale tutvustada edaspidi.
Märkused:
1 Kasutatakse ka terminit „hall
import“. Vt M. A. Ugolini. Gray-market goods under the Agreement on Trade-Related Aspects of
Intellectual Property Rights. – Transnational Lawyer, 1999, nr 3, lk 451.
Samuti on levinud termin „paralleelne kaubandus“. Vt M. Farguharson, V. Smith.
Parallel Trade in Europe. London 1998, lk 1.
2 Käesolev töö käsitleb üksnes
kaubamärgiga tähistatud kaupade paralleelimporti. Põhimõtteliselt on võimalik
ka teenindusmärki kandvate teenuste paralleelimport. Vt M. Farguharson, V.
Smith (viide 1), lk 100–104.
3 S. Jackson, R. Kempner. Parallel
imports into and within the European Union. – M. Simensky, L. G. Bryer, N. W.
Wilkof. Intellectual Property in the Global Marketplace. New York, 1999, lk
14.1.
4 Eestis tuleneb kaubamärgiomaniku
selline ainuõigus kaubamärgiseaduse § 5 lõigetest 3 ja 4. Euroopa Ühenduse
õiguses on aga vastav ainuõigus sätestatud nõukogu 21. detsembri 1988. aasta
direktiivi nr 89/104/EEC liikmesriikide kaubamärgiõiguse ühtlustamise kohta
artiklis 5.
5 A. Ohly. Trade Marks and Parallel Importation.
– Recent Developments in European Law. IIC, 1999, nr 5, lk 513.
6 W. A. Rothnie. Parallel Imports.
London, 1993, lk 567.
7 A. Ohly (viide 5), lk 513.
8N. Gross. Trade Mark
Exhaustion: The U.K. Perspective. – European Intellectual Property Review,
2001, nr 5, lk 225.
9 M. V. Kerckhove, D. Perkins. European
Community and International Exhaustion: Shades of Grey. – Patents, Copyrights,
Trademarks, and Literary Property Course Handbook Series. Practicing Law
Institute, 2001, lk 96.
10M. Hann. Trade-Mark Rights and
Parallel Imports in Europe. – The Journal of World Intellectual Property, 1998,
nr 4, lk 622.
11Parallel Imports – Effects of the
Silhouette Ruling. – Swedish Competition Authority, Report Series, 1999, nr 1,
lk 28.
12M. Farguharson, V. Smith. Parallel
Trade in Europe. London, 1998, lk 67.
13New trends in industrial property
rights. – Industry Policy in Denmark, 1999, nr 11, lk 41.
14Tööstusomandi
kaitse Pariisi konventsioon. 20. märts 1883. – RT II 1994,
4/5, 19.
15Seda võib põhjendada sellega, et
konventsioon võeti vastu juba 1883. aastal. Ehkki teataval määral võis
paralleelimporti olla ka juba siis, ei saanud sellel tol ajal olla märgatavat
ulatust. Erialakirjanduses märgitakse, et paralleelimport avaldub vaid siis,
kui inimesed teavad, et ühte ja sama kaupa müüakse eri riikides erineva
hinnaga. Inimeste selline teadlikkus on aga tulnud eelkõige just moodsa
infoühiskonna elementide – meedia, reisimise ning Interneti – abil. Vt N.
Gross. Trade Mark Exhaustion: The UK Perspective. – E.I.P.R., 2001, nr 5, lk
225.
16Intellektuaalomandi õiguste
kaubandusaspektide leping. Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu
lisa 1C. 15. aprill 1994. – RT II 1999, 22, 123.
17H. Cohen Jehoram. Prohibition of
Parallel Imports Through Intellectual Property Rights. – IIC, 1999, nr 5, lk
506–507.
18V. Chiappetta. The Desirability of
Agreeing to Disagree: the WTO, TRIPS, International IRP Exhaustion and a few
other things. – Michigan Journal of International Law, 2000, nr 2, lk 333.
19Üldine tolli- ja kaubanduskokkulepe. Maailma Kaubandusorganisatsiooni
asutamislepingu lisa 1A. 15. aprill 1994. – RT II 1999,
22, 123.
20F. Abbott, T. Cottier, F. Gurry. The
International Intellectual Property System. Commentary and Materials. Part Two.
The Hague, London, Boston, 1999, lk 1799.
21Euroopa Ühenduse asutamisleping.
Konsolideeritud redaktsioon. Arvutivõrgus kättesaadav:
[Link]
(18.05.2003).
22Ühendatud kohtuasjad 56 ja 58–64, Établissements Consten S.ą.R.L. ja Grundig-Verkaufs-GmbH
vs. Euroopa Makandusühenduse Komisjon. – EKL, 1966, 299.
23Kohtuasi 78/70, Deutsche Grammophon GmbH vs. Metro-SB-Grossmärkte
GmbH & Co. – EKL, 1971, 487.
24Kohtuasi 16/74, Centrafarm BV jt Adriaan de Peijper vs. Winthrop BV. – EKL, 1974, 1183.
25First Council Directive 89/104/EEC of
21 December 1988 to Approximate the Laws of the Member States Relating to Trade
Marks. Arvutivõrgus
kättesaadav:
[Link] celexapi!prod!CELEXnumdoc&lg=EN&numdoc=
31989L0104&model=guichett (18.05.2003).
26Agreement on the European Economic
Area. Protocol 28 on intellectual property. Arvutivõrgus kättesaadav:
[Link] (18.05.2003).
27Euroopa Majanduspiirkonda kuuluvad
Euroopa Ühenduse riikide kõrval ka Euroopa Vabakaubandusassotsiatsiooni (European Free Trade Association, EFTA) kolm riiki – Norra, Island ja Liechtenstein. Šveits on küll EFTA
liikmesriik, ent ei kuulu Euroopa Majanduspiirkonna riikide hulka, sest
hääletas 1992. aastal Euroopa Majanduspiirkonna liikmelisuse vastu. Vt European
Free Trade Association. Arvutivõrgus kättesaadav:
[Link] (18.05.2003).
28Kohtuasi C-355/96, Silhouette International Schmied GmbH &
Co KG vs. Hartlauer Handelsgesellschaft mbH. – EKL 1998,
I-4799.
29„Üldjuhul“ viitab sellele, et
eksisteerib ka erandeid. Viimased on seotud asjaoluga, et riiklike normide,
tehniliste standardite, tarbijate harjumuste ja eelistuste tõttu on
paralleelimportijad tihti sunnitud paralleelimporditud kaupa enne selle
edasimüümist uue turu jaoks kohandama – s.t kaupa muutma, ümber pakendama,
selle etiketti muutma, samuti kaupa tarbijale reklaamima. Kuigi kaup jääb oma
olemuselt samaks, võib paralleelimportija selline tegevus ometi minna vastuollu
kaubamärgiomaniku huvidega, mistõttu on kaubamärgiomanikul õigus sellise
kohandatud kauba paralleelimporti Euroopa Majanduspiirkonna raames vaatamata
üldisele paralleelimpordi vabadusele, siiski takistada.
30Ühendatud kohtuasjad C-414/99,
C-415/99, C-416/99, Zino
Davidoff SA vs. A & G Imports Ltd; Levi Strauss & Co, Levi Strauss (UK) Ltd
vs. Tesco Stores, Tesco plc ja Costco Wholesale UK Ltd. –
EKL 2001, I-8691.
31RT I 1998, 15, 231; 2002, 63, 387.
32RT I 2002, 49, 308; 99, 582.
1 Kasutatakse ka terminit „hall
import“. Vt M. A. Ugolini. Gray-market goods under the Agreement on Trade-Related Aspects of
Intellectual Property Rights. – Transnational Lawyer, 1999, nr 3, lk 451.
Samuti on levinud termin „paralleelne kaubandus“. Vt M. Farguharson, V. Smith.
Parallel Trade in Europe. London 1998, lk 1.
2 Käesolev töö käsitleb üksnes
kaubamärgiga tähistatud kaupade paralleelimporti. Põhimõtteliselt on võimalik
ka teenindusmärki kandvate teenuste paralleelimport. Vt M. Farguharson, V.
Smith (viide 1), lk 100–104.
3 S. Jackson, R. Kempner. Parallel
imports into and within the European Union. – M. Simensky, L. G. Bryer, N. W.
Wilkof. Intellectual Property in the Global Marketplace. New York, 1999, lk
14.1.
4 Eestis tuleneb kaubamärgiomaniku
selline ainuõigus kaubamärgiseaduse § 5 lõigetest 3 ja 4. Euroopa Ühenduse
õiguses on aga vastav ainuõigus sätestatud nõukogu 21. detsembri 1988. aasta
direktiivi nr 89/104/EEC liikmesriikide kaubamärgiõiguse ühtlustamise kohta
artiklis 5.
5 A. Ohly. Trade Marks and Parallel Importation.
– Recent Developments in European Law. IIC, 1999, nr 5, lk 513.
6 W. A. Rothnie. Parallel Imports.
London, 1993, lk 567.
7 A. Ohly (viide 5), lk 513.
8N. Gross. Trade Mark
Exhaustion: The U.K. Perspective. – European Intellectual Property Review,
2001, nr 5, lk 225.
9 M. V. Kerckhove, D. Perkins. European
Community and International Exhaustion: Shades of Grey. – Patents, Copyrights,
Trademarks, and Literary Property Course Handbook Series. Practicing Law
Institute, 2001, lk 96.
10M. Hann. Trade-Mark Rights and
Parallel Imports in Europe. – The Journal of World Intellectual Property, 1998,
nr 4, lk 622.
11Parallel Imports – Effects of the
Silhouette Ruling. – Swedish Competition Authority, Report Series, 1999, nr 1,
lk 28.
12M. Farguharson, V. Smith. Parallel
Trade in Europe. London, 1998, lk 67.
13New trends in industrial property
rights. – Industry Policy in Denmark, 1999, nr 11, lk 41.
14Tööstusomandi
kaitse Pariisi konventsioon. 20. märts 1883. – RT II 1994,
4/5, 19.
15Seda võib põhjendada sellega, et
konventsioon võeti vastu juba 1883. aastal. Ehkki teataval määral võis
paralleelimporti olla ka juba siis, ei saanud sellel tol ajal olla märgatavat
ulatust. Erialakirjanduses märgitakse, et paralleelimport avaldub vaid siis,
kui inimesed teavad, et ühte ja sama kaupa müüakse eri riikides erineva
hinnaga. Inimeste selline teadlikkus on aga tulnud eelkõige just moodsa
infoühiskonna elementide – meedia, reisimise ning Interneti – abil. Vt N.
Gross. Trade Mark Exhaustion: The UK Perspective. – E.I.P.R., 2001, nr 5, lk
225.
16Intellektuaalomandi õiguste
kaubandusaspektide leping. Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu
lisa 1C. 15. aprill 1994. – RT II 1999, 22, 123.
17H. Cohen Jehoram. Prohibition of
Parallel Imports Through Intellectual Property Rights. – IIC, 1999, nr 5, lk
506–507.
18V. Chiappetta. The Desirability of
Agreeing to Disagree: the WTO, TRIPS, International IRP Exhaustion and a few
other things. – Michigan Journal of International Law, 2000, nr 2, lk 333.
19Üldine tolli- ja kaubanduskokkulepe. Maailma Kaubandusorganisatsiooni
asutamislepingu lisa 1A. 15. aprill 1994. – RT II 1999,
22, 123.
20F. Abbott, T. Cottier, F. Gurry. The
International Intellectual Property System. Commentary and Materials. Part Two.
The Hague, London, Boston, 1999, lk 1799.
21Euroopa Ühenduse asutamisleping.
Konsolideeritud redaktsioon. Arvutivõrgus kättesaadav:
http://www.legaltext.ee/et/andmebaas/ava.asp?tyyp=SITE_ALL&ptyyp=I&m=000&query=euroopa+%FChenduse+asutamisleping&nups.x=17&nups.y=11
(18.05.2003).
22Ühendatud kohtuasjad 56 ja 58–64, Établissements Consten S.ą.R.L. ja Grundig-Verkaufs-GmbH
vs. Euroopa Makandusühenduse Komisjon. – EKL, 1966, 299.
23Kohtuasi 78/70, Deutsche Grammophon GmbH vs. Metro-SB-Grossmärkte
GmbH & Co. – EKL, 1971, 487.
24Kohtuasi 16/74, Centrafarm BV jt Adriaan de Peijper vs. Winthrop BV. – EKL, 1974, 1183.
25First Council Directive 89/104/EEC of
21 December 1988 to Approximate the Laws of the Member States Relating to Trade
Marks. Arvutivõrgus
kättesaadav:
http://europa.eu.int/smartapi/cgi/sga_doc?smartapi!celexapi!prod!CELEXnumdoc&lg=EN&numdoc=
31989L0104&model=guichett (18.05.2003).
26Agreement on the European Economic
Area. Protocol 28 on intellectual property. Arvutivõrgus kättesaadav:
http://secretariat.efta.int/library/legal/EEA/ (18.05.2003).
27Euroopa Majanduspiirkonda kuuluvad
Euroopa Ühenduse riikide kõrval ka Euroopa Vabakaubandusassotsiatsiooni (European Free Trade Association, EFTA) kolm riiki – Norra, Island ja Liechtenstein. Šveits on küll EFTA
liikmesriik, ent ei kuulu Euroopa Majanduspiirkonna riikide hulka, sest
hääletas 1992. aastal Euroopa Majanduspiirkonna liikmelisuse vastu. Vt European
Free Trade Association. Arvutivõrgus kättesaadav:
http://www.wikipedia.org/wiki/EFTA (18.05.2003).
28Kohtuasi C-355/96, Silhouette International Schmied GmbH &
Co KG vs. Hartlauer Handelsgesellschaft mbH. – EKL 1998,
I-4799.
29„Üldjuhul“ viitab sellele, et
eksisteerib ka erandeid. Viimased on seotud asjaoluga, et riiklike normide,
tehniliste standardite, tarbijate harjumuste ja eelistuste tõttu on
paralleelimportijad tihti sunnitud paralleelimporditud kaupa enne selle
edasimüümist uue turu jaoks kohandama – s.t kaupa muutma, ümber pakendama,
selle etiketti muutma, samuti kaupa tarbijale reklaamima. Kuigi kaup jääb oma
olemuselt samaks, võib paralleelimportija selline tegevus ometi minna vastuollu
kaubamärgiomaniku huvidega, mistõttu on kaubamärgiomanikul õigus sellise
kohandatud kauba paralleelimporti Euroopa Majanduspiirkonna raames vaatamata
üldisele paralleelimpordi vabadusele, siiski takistada.
30Ühendatud kohtuasjad C-414/99,
C-415/99, C-416/99, Zino
Davidoff SA vs. A & G Imports Ltd; Levi Strauss & Co, Levi Strauss (UK) Ltd
vs. Tesco Stores, Tesco plc ja Costco Wholesale UK Ltd. –
EKL 2001, I-8691.
31RT I 1998, 15, 231; 2002, 63, 387.
32RT I 2002, 49, 308; 99, 582.