Kokkuvõte

1. Mitteformaalne ja formaalne lähenemine

Kui võlgnik ei suuda oma võlgu õigeaegselt või täies mahus tasuda, võib ta kompromissi saavutamiseks teha võlausaldajatele ettepaneku läbirääkimisteks kas informaalselt või siis formaalselt pankrotiseadusega ettenähtud raamides.

Mitteformaalset kokkulepet on praktikas küllaltki raske saavutada, kuna seda ei saa nendele võlausaldajatele peale sundida, kes sellega rahul ei ole. Piisab vaid ühest rahulolematust võlausaldajaist, et pankrotimenetlust algatada. Seetõttu ongi mitteformaalsed kokkulepped mõeldavad eelkõige siis, kui võlausaldajate arv pole kuigi suur. Kui mitteformaalne lähenemine vilja kannab ja kokkulepe kõikide võlausaldajatega saavutatakse, on pankrot välditud. Kui aga mõni võlausaldaja kompromissettepaneku tagasi lükkab, võib võlgnik üritada formaalse kokkuleppe otsimist PS-is ettenähtud viisil. Mitteformaalse ja formaalse kokkuleppe peamiseks sisuliseks vaheks ongi see, et formaalne ettepanek, kui selle poolt hääletab vajalik arv võlausaldajaid, muutub kohustuslikuks kõikidele kindlustamata võlausaldajatele ja on tagatud seaduse jõuga. Kuigi formaalne kokkulepe sõlmitakse vastavalt PS–ile, on sisuliselt tegemist maksevõimetusjuhtumi kohtuvälise lahendusega, sest väljapääs leitakse võlausaldajate ja võlgnike omavahelistel läbirääkimistel, kohus vaid kinnitab selle. Juriidilise isiku maksevõimetuse puhul on niisuguse lahenduse eeliseks see, et tal avaneb võimalus endises vormis edasi eksisteerida. Kompromissettepanekut võib esitada enne või pärast pankroti väljakuulutamist, ettepaneku kinnitamise korral aga kohus lõpetab menetluse. Kuna kohtumenetlust välditakse või lühendatakse, on ka formaalse kokkuleppe eeliseks kokkuhoid kohtukulude arvel.

• Maksejõuetusõigus