Kokkuvõte

Nõukogude õigustraditsiooni kohaselt ei tavatsetud eriti pingsalt otsida kriminaalprotsessi, tsiviilprotsessi ja teiste analoogiliste institutsioonide (lühidalt - kohtumenetluse) sotsioloogilisi tagamaid. Enamlevinud arusaama kohaselt oli kohtumenetlusel täita materiaalõigust rakendav roll ja küsimust kohtumenetlusega toodetavast võimalikust „lisaväärtusest“ tõsiseltvõetavalt ei püstitatud. [1] Sellisel lähenemisel ei olnud vähemalt teoreetilises plaanis eriti heaks tooniks ka kohtumenetluse alaliikide ühiste tunnuste otsimine ja kohtumenetlusest kui sotsioloogilisest fenomenist rääkimine. Meenutagem siinjuures kasvõi M. Strogovitši kohtuõiguse kontseptsiooni kurba saatust: nõukogude kriminaalprotsessi korüfeed sunniti riikliku iseloomuga diskussioonide käigus lõpuks mõistma, et vaheseina kriminaalprotsessi ja tsiviilprotsessi vahel võib küll tunnistada peaaegu olematuks, kuid sellegipoolest ei saavat nende naabrite vahel põhimõtteliselt iialgi tekkida nii lähedasi suhteid, nagu on tsiviilõiguse ja tsiviilprotsessi ning kriminaalõiguse ja kriminaalprotsessi vahel. On heameel tõdeda, et üks väheseid nõukogude õiguskirjandusse kuuluvaid raamatuid, milles kohtumenetlust on suudetud paigutada tavaarusaamaga võrreldes laiemasse sotsiaalsesse konteksti, on ilmunud 1991. aastal Tartus ja see on J. Mizulina monograafia „Kriminaalprotsess: riigi enesepiiramise kontseptsioon.“ Selles raamatus on loogikareegleid kasutades püütud tõestada, et kriminaalprotsess on põhiline (et mitte öelda ainus) valdkond, milles tegutsedes on riik sunnitud tõsisteks enesepiiranguteks. Kirjeldatu taustal mõjub kahtlemata kontrastselt, et arenenud lääneriikides on vähemalt viimase veerandsaja aasta jooksul õigussotsioloogia üheks lemmikobjektiks olnud just kohtumenetlus.

• Kohtumenetlusõigus
,
• õigussotsioloogia