Sulge
Nõukogude õigustraditsiooni kohaselt ei tavatsetud eriti pingsalt
otsida kriminaalprotsessi, tsiviilprotsessi ja teiste analoogiliste
institutsioonide (lühidalt - kohtumenetluse) sotsioloogilisi
tagamaid. Enamlevinud arusaama kohaselt oli kohtumenetlusel täita
materiaalõigust rakendav roll ja küsimust kohtumenetlusega
toodetavast võimalikust „lisaväärtusest“ tõsiseltvõetavalt ei
püstitatud. [1] Sellisel lähenemisel ei olnud vähemalt
teoreetilises plaanis eriti heaks tooniks ka kohtumenetluse alaliikide
ühiste tunnuste otsimine ja kohtumenetlusest kui sotsioloogilisest
fenomenist rääkimine. Meenutagem siinjuures kasvõi M. Strogovitši
kohtuõiguse kontseptsiooni kurba saatust: nõukogude
kriminaalprotsessi korüfeed sunniti riikliku iseloomuga
diskussioonide käigus lõpuks mõistma, et vaheseina
kriminaalprotsessi ja tsiviilprotsessi vahel võib küll tunnistada
peaaegu olematuks, kuid sellegipoolest ei saavat nende naabrite vahel
põhimõtteliselt iialgi tekkida nii lähedasi suhteid, nagu on
tsiviilõiguse ja tsiviilprotsessi ning kriminaalõiguse ja
kriminaalprotsessi vahel. On heameel tõdeda, et üks väheseid
nõukogude õiguskirjandusse kuuluvaid raamatuid, milles
kohtumenetlust on suudetud paigutada tavaarusaamaga võrreldes
laiemasse sotsiaalsesse konteksti, on ilmunud 1991. aastal Tartus ja
see on J. Mizulina monograafia „Kriminaalprotsess: riigi
enesepiiramise kontseptsioon.“ Selles raamatus on loogikareegleid
kasutades püütud tõestada, et kriminaalprotsess on põhiline (et
mitte öelda ainus) valdkond, milles tegutsedes on riik sunnitud
tõsisteks enesepiiranguteks. Kirjeldatu taustal mõjub kahtlemata
kontrastselt, et arenenud lääneriikides on vähemalt viimase
veerandsaja aasta jooksul õigussotsioloogia üheks lemmikobjektiks
olnud just kohtumenetlus.