On väidetud, et seadused peaksid täitma nii reguleerimise kui ka reageerimise funktsiooni. See tähendaks ühelt poolt efektiivselt toimivat regulatsiooni ning teiselt poolt erinevate indiviidide ootuste rahuldamist. Need kaks funktsiooni ei pea aga olema alati võrdväärselt täidetud. Võiks püstitada küsimuse, kas meie jaoks olulisem on uues võlaõigusseaduses sätestatud korrektne ja veatu regulatsioon või on olulisem tekkinud uutele nähtustele reageerimine ilma täpse regulatsioonita. Loomulikult on vajalikud mõlemad, kuid tundub, et mõlema eesmärgi saavutamine samal tasemel ei ole igas valdkonnas veel jõukohane. Üheks lahenduseks oleks valiku tegemine valdkondade vahel, millistes on tähtsam täpne regulatsioon ja millised on valdavalt isereguleeruvad ning vajavad üldprintsiipide sätestamist suhete olemuse ja tagajärgede üle otsustamiseks.

Erinevates õigussüsteemides tunnustatakse teatud tsiviilõiguse üldprintsiipe, mis on terminoloogiliselt ja ka sisult lähedased. Niisugusteks üldprintsiipideks on näiteks hea usu, heade kommete ja ausa kauplemise printsiip. Eesti õiguses on seaduses sätestatud heas usus käitumise ja heade kommete printsiip. Aus kauplemine kui üldprintsiip ei ole küll käesoleval ajal otseselt seaduses sätestatud, kuid heas usus käitumisena lepingulistes suhetes võib mõista ka ausat kauplemist. Praktikas on nii heas usus käitumine kui ka aus kauplemine kui pooltele esitatavad nõuded sõltuvad ühiskonnas tunnustatud käitumisnormidest ja kohtunike arusaamisest sellest, mida ühtedel või teistel asjaoludel lugeda ausaks ja heas usus käitumiseks. Heas usus käitumine lepinguliste suhete raamides on kohustus, mis laieneb võlasuhte pooltele kaudselt, üldsätte kaudu. Seega ei saa ka pooled sellest kohustusest vabaneda kokkuleppega ega välistada selle normi laienemist sõlmitud lepingule.

Võlaõiguses on peetud vajalikuks kasutada printsiipe, mis omavad olulist tähendust just erinevate konkreetsete võlasuhete etappide reguleerimisel. Niisugusteks printsiipideks on näiteks mõistlikkuse, kohustuste tasakaalu, põhjendatuse ja koostöö printsiibid. Nimetatud printsiipide rakendamine annab võimaluse kohtule sekkuda lepingulistesse suhetesse.

Kas juristid on valmis nendele printsiipidele andma konkreetset sisu ja neid ka rakendama? Julgeksin arvata, et on. Tegelik lepinguvabadus on andnud meile juba teatud kogemuste pagasi võlasuhtes osalejate käitumise hindamiseks ja seega ka otsustamiseks, mis on mõistlik või mis oleks konkreetsete isikute seisukohalt õiglane (loomulikult kui seda võimaldab seadus).

Üldprintsiipide tähtsus on järjest kasvanud, mida näitab nende järjest laienev rakendamine tsiviilõiguslikus vastutuses. Seda kinnitavad nii õiguslik reguleerimine (n. Hollandi uus 1992.a. tsiviilkoodeks) kui ka kohtupraktika Euroopa riikides. Vastutuse alusena tuleks tunnustada ka selliseid generaalklausleid ehk üldprintsiipe nagu heas usus kauplemine, head kombed ja õiglus lepingulistes suhetes. Oluline on aga kõigi nimetatud ja nimetamata hinnanguliste terminite kasutamisel lähtuda nende objektiivsest tähendusest. Hindaja peab ennast asetama kogu ühiskonna huvide esindaja rolli ka konkreetses võlasuhtes, et tagada õiglus ja poolte õigustatud huvide kaitse. Selleks peab ka uus võlaõigusseadus sisaldama piisavalt üldisi sätteid, mis võimaldaksid kohtupraktikal kiiresti reageerida muutuvale tegelikkusele ning vältida seaduste sagedast muutmist ning parandamist.

Uus võlaõigusseadus, milles on oluline koht just nimetatud printsiipidel, sunnib juriste andma hinnanguid võlasuhetele ka ühiskonna kui terviku huvide seisukohalt, otsustama, millised väärtused vajavad ühiskonnas kaitset, milline on ühiskonna kui terviku poolt aktsepteeritav käitumine ja milline oleks õiglane ning kohane vastutus nende rikkumise eest.

• Info