On väidetud, et seadused peaksid täitma nii reguleerimise kui ka
reageerimise funktsiooni. See tähendaks ühelt poolt efektiivselt
toimivat regulatsiooni ning teiselt poolt erinevate indiviidide
ootuste rahuldamist. Need kaks funktsiooni ei pea aga olema alati
võrdväärselt täidetud. Võiks püstitada küsimuse, kas meie jaoks
olulisem on uues võlaõigusseaduses sätestatud korrektne ja veatu
regulatsioon või on olulisem tekkinud uutele nähtustele reageerimine
ilma täpse regulatsioonita. Loomulikult on vajalikud mõlemad, kuid
tundub, et mõlema eesmärgi saavutamine samal tasemel ei ole igas
valdkonnas veel jõukohane. Üheks lahenduseks oleks valiku tegemine
valdkondade vahel, millistes on tähtsam täpne regulatsioon ja
millised on valdavalt isereguleeruvad ning vajavad üldprintsiipide
sätestamist suhete olemuse ja tagajärgede üle otsustamiseks.
Erinevates õigussüsteemides tunnustatakse teatud tsiviilõiguse
üldprintsiipe, mis on terminoloogiliselt ja ka sisult lähedased.
Niisugusteks üldprintsiipideks on näiteks hea usu, heade kommete ja
ausa kauplemise printsiip. Eesti õiguses on seaduses sätestatud heas
usus käitumise ja heade kommete printsiip. Aus kauplemine kui
üldprintsiip ei ole küll käesoleval ajal otseselt seaduses
sätestatud, kuid heas usus käitumisena lepingulistes suhetes võib
mõista ka ausat kauplemist. Praktikas on nii heas usus käitumine kui
ka aus kauplemine kui pooltele esitatavad nõuded sõltuvad
ühiskonnas tunnustatud käitumisnormidest ja kohtunike arusaamisest
sellest, mida ühtedel või teistel asjaoludel lugeda ausaks ja heas
usus käitumiseks. Heas usus käitumine lepinguliste suhete raamides
on kohustus, mis laieneb võlasuhte pooltele kaudselt, üldsätte
kaudu. Seega ei saa ka pooled sellest kohustusest vabaneda
kokkuleppega ega välistada selle normi laienemist sõlmitud
lepingule.
Võlaõiguses on peetud vajalikuks kasutada printsiipe, mis omavad
olulist tähendust just erinevate konkreetsete võlasuhete etappide
reguleerimisel. Niisugusteks printsiipideks on näiteks mõistlikkuse,
kohustuste tasakaalu, põhjendatuse ja koostöö printsiibid.
Nimetatud printsiipide rakendamine annab võimaluse kohtule sekkuda
lepingulistesse suhetesse.
Kas juristid on valmis nendele printsiipidele andma konkreetset sisu
ja neid ka rakendama? Julgeksin arvata, et on. Tegelik lepinguvabadus
on andnud meile juba teatud kogemuste pagasi võlasuhtes osalejate
käitumise hindamiseks ja seega ka otsustamiseks, mis on mõistlik
või mis oleks konkreetsete isikute seisukohalt õiglane (loomulikult
kui seda võimaldab seadus).
Üldprintsiipide tähtsus on järjest kasvanud, mida näitab nende
järjest laienev rakendamine tsiviilõiguslikus vastutuses. Seda
kinnitavad nii õiguslik reguleerimine (n. Hollandi uus 1992.a.
tsiviilkoodeks) kui ka kohtupraktika Euroopa riikides. Vastutuse
alusena tuleks tunnustada ka selliseid generaalklausleid ehk
üldprintsiipe nagu heas usus kauplemine, head kombed ja õiglus
lepingulistes suhetes. Oluline on aga kõigi nimetatud ja nimetamata
hinnanguliste terminite kasutamisel lähtuda nende objektiivsest
tähendusest. Hindaja peab ennast asetama kogu ühiskonna huvide
esindaja rolli ka konkreetses võlasuhtes, et tagada õiglus ja poolte
õigustatud huvide kaitse. Selleks peab ka uus võlaõigusseadus
sisaldama piisavalt üldisi sätteid, mis võimaldaksid kohtupraktikal
kiiresti reageerida muutuvale tegelikkusele ning vältida seaduste
sagedast muutmist ning parandamist.
Uus võlaõigusseadus, milles on oluline koht just nimetatud
printsiipidel, sunnib juriste andma hinnanguid võlasuhetele ka
ühiskonna kui terviku huvide seisukohalt, otsustama, millised
väärtused vajavad ühiskonnas kaitset, milline on ühiskonna kui
terviku poolt aktsepteeritav käitumine ja milline oleks õiglane ning
kohane vastutus nende rikkumise eest.