Mõni aeg tagasi kirjutas ajakirjanik P. Pullerits Postimehe
kultuurileheküljel, kuidas Ameerika õiguskultuur ilmutab seadusi
väänates ja kuritarvitades ennenägematut leidlikkust. Ajakirjanik
nimetab juhtumeid, kus kohus mõistis kannatanutele suuri summasid
valurahaks ja jõuab järelduseni: „Need juhtumid näitavad
ühtlasi, et Ameerika 900 tuhat advokaati ei tegele enam seaduste
kaitsmise, vaid nende väänamisega omakasupüüdlikel
eesmärkidel“. Sama hinnangut rõhutab kirjatüki pealkiri:
„Vampiirid kodanike kaitsel“. Otsustades artikli tutvustuse järgi
kultuurilisa esileheküljel, arvab toimetus väite paikapidavaks ka
Eesti oludes.
Ka ühes autoritaarse riigikorraga suurriigis peeti advokaate kui
mitte kõigi, siis vähemalt suurema osa õigusemõistmise hädade
põhjuseks. Ajakirjanik unustab, et õigusemõistmise ei piirdu
advokaatidega. Valuraha suuruse otsustab kohus kas väljakujunenud
praktika või seaduse alusel. Kõrged honorarid tekitavad kadedust,
kuid pole iseenesest probleemiks seni, kuni õigusabi on kättesaadav.
Kõrged honorarid eeldavad maksujõulist klienti. Nende olemasolu
kasvatab mõnede advokaatide honorare.
Kuid õigusabi peab olema kättesaadav igaühele, kes seda vajab.
Õigusabi kättesaadavus on Eestis probleemiks ja selle lahendamiseks
on vajalik riigi sekkumine. Alati pole selleks vajalikud riigi
rahalised eraldised. Ka pisikeste võtetega saab õigusabi
kättesaadavust parandada. Meie Riigikohtu halduskolleegium on
seisukohal, et kaebuse rahuldamisel mõistab kohus välja kohtukulud,
seega ka advokaaditasu, mille eest on juba tasutud. Selline
lähenemine kahjustab õigusabi kättesaadavust. Advokaat võib
esindada maksujõuetut abivajajat ka tasuta, kui on ette näha, et
kaebus (hagi) rahuldatakse ja vastaspoolelt saab nõuda ka
kohtukulusid. Näiteks Euroopa Inimõiguste Kohtus ei tule kellelgi
pähe uurida, kas ja kui palju on advokaadile tasutud. Kohus hindab
vaid, kas kaotajalt väljamõistetav tasu vastab töö mahule ja
keerukusele.
Tõsi on see, et nii honorari suurus kui võtted on seotud
kutseeetikaga. Advokaat müüb küll teenust, kuid ei saa arvata, et
eetikareeglid tema kohta ei kehti. Paraku soodustab mitmesuguseid
hälbeid kirjutatud eetikareeglite puudumine Eesti Advokatuuris.
Aukohus oma lahenditega ei suuda lubatu ja lubamatu piire
määratleda. Ka seisab ees otsustamine, milline mudel valida: kas
võtta eeskujuks kontinentaal-Euroopa võrdlemisi konservatiivsed
reeglid või hoopis Ameerika mudel, kus advokaaditeenuse osutamine ei
erine oluliselt muust äritegevusest.