Mõni aeg tagasi kirjutas ajakirjanik P. Pullerits Postimehe kultuurileheküljel, kuidas Ameerika õiguskultuur ilmutab seadusi väänates ja kuritarvitades ennenägematut leidlikkust. Ajakirjanik nimetab juhtumeid, kus kohus mõistis kannatanutele suuri summasid valurahaks ja jõuab järelduseni: „Need juhtumid näitavad ühtlasi, et Ameerika 900 tuhat advokaati ei tegele enam seaduste kaitsmise, vaid nende väänamisega omakasupüüdlikel eesmärkidel“. Sama hinnangut rõhutab kirjatüki pealkiri: „Vampiirid kodanike kaitsel“. Otsustades artikli tutvustuse järgi kultuurilisa esileheküljel, arvab toimetus väite paikapidavaks ka Eesti oludes.

Ka ühes autoritaarse riigikorraga suurriigis peeti advokaate kui mitte kõigi, siis vähemalt suurema osa õigusemõistmise hädade põhjuseks. Ajakirjanik unustab, et õigusemõistmise ei piirdu advokaatidega. Valuraha suuruse otsustab kohus kas väljakujunenud praktika või seaduse alusel. Kõrged honorarid tekitavad kadedust, kuid pole iseenesest probleemiks seni, kuni õigusabi on kättesaadav. Kõrged honorarid eeldavad maksujõulist klienti. Nende olemasolu kasvatab mõnede advokaatide honorare.

Kuid õigusabi peab olema kättesaadav igaühele, kes seda vajab. Õigusabi kättesaadavus on Eestis probleemiks ja selle lahendamiseks on vajalik riigi sekkumine. Alati pole selleks vajalikud riigi rahalised eraldised. Ka pisikeste võtetega saab õigusabi kättesaadavust parandada. Meie Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et kaebuse rahuldamisel mõistab kohus välja kohtukulud, seega ka advokaaditasu, mille eest on juba tasutud. Selline lähenemine kahjustab õigusabi kättesaadavust. Advokaat võib esindada maksujõuetut abivajajat ka tasuta, kui on ette näha, et kaebus (hagi) rahuldatakse ja vastaspoolelt saab nõuda ka kohtukulusid. Näiteks Euroopa Inimõiguste Kohtus ei tule kellelgi pähe uurida, kas ja kui palju on advokaadile tasutud. Kohus hindab vaid, kas kaotajalt väljamõistetav tasu vastab töö mahule ja keerukusele.

Tõsi on see, et nii honorari suurus kui võtted on seotud kutseeetikaga. Advokaat müüb küll teenust, kuid ei saa arvata, et eetikareeglid tema kohta ei kehti. Paraku soodustab mitmesuguseid hälbeid kirjutatud eetikareeglite puudumine Eesti Advokatuuris. Aukohus oma lahenditega ei suuda lubatu ja lubamatu piire määratleda. Ka seisab ees otsustamine, milline mudel valida: kas võtta eeskujuks kontinentaal-Euroopa võrdlemisi konservatiivsed reeglid või hoopis Ameerika mudel, kus advokaaditeenuse osutamine ei erine oluliselt muust äritegevusest.

• Info