Eetikaga seonduvad teemad on siin-seal üles kerkivate skandaalidega
seoses muutunud lainetena ajakirjandust läbivateks probleemideks.
Samas jääb üldsusele tihti arusaamatuks, miks isik, kes nende
arvates on käitunud igasuguste eetikanormide vastaselt, jätkab
pärast taolise teo ilmsiks tulekut töötamist endisel ametikohal.
Ajakirjandus toob faktid päevavalgele, analüüsib toimunut,
küsitleb asjaosalisi, kes reeglina enda käitumises mingit rikkumist
ei näe, ja asi unustatakse. Sageli tõrjuvad asjaosalised avalikkuse
tülikaid rünnakuid vastustega nagu „ma pole seadust rikkunud“,
„isik pole süüdi enne, kui kohus on ta süüdi mõistnud“,
„omaalgatuslik tagasiastumine tähendaks oma süü tunnistamist“
jms. Iseenesest tõesed väited, kuid veenavad avalikkust vaid ühes
– ametnikkond on korrumpeerunud ja naudib karistamatust.
Oleme jõudnud olukorda, kus lisaks kohtunikele on oma eetikanõuded
nii advokaatidel kui ka ametnikkonnal. Peale arstide ei meenugi
juristide kõrval ühtki teist professiooni, kellel oleksid oma
kirjapandud eetikareeglid. Põhjus peitub kindlasti elukutse
spetsiifikas, mis eeldab kliendi (nimetagem antud juhul ka patsienti
kliendiks) usaldust ja sellest tulenevaid erinevaid kuritarvitamise
võimalusi. Kuna väljastpoolt on nii arstide ja juristide tegevuse
kontroll sageli võimatu, ongi ideaaliks siin kõrgete eetiliste
hoiakutega spetsialist, kes teab lahendusi, suudab neid teostada ja
teostabki, kui ta neid sisemiselt õigeks peab.
Piibe Jõgi poolt raamatus „Õigus ja eetika“ antud määratluse
kohaselt ei ole eetika puhul tegemist mingite väliste
ettekirjutustega, vaid just inimese sisemise hoiakuga. Just
sellepärast ongi eetika nagu kumm, mida annab mõlemale poole
lõpmatuseni venitada. Kui kirjapandud eetikakoodeksid ei taha just
asuda võitlusesse eetika mõistega, siis peaks nende eesmärgiks
olema pildi joonistamine antud erialal töötamiseks vajalikust
sisemaailmast. Oleks ju kena, kui juba erialavalikul oleks võimalik
mõõta konkreetset isikut eetikakoodeksis toodud hoiakute skaalal
ning nõnda ebasobivad isikud välja prakeerida. Kuna seda võimalust
pole, siis jääb tegeliku elu ülesandeks tuvastada isikud, kelle
eetilised hoiakud ei lange kokku antud ametikohal töötamiseks
vajalikuga ning nad kõrvale jätta. Kui sellist pereheitmist ei
järgne, siis pole eetikakoodeksitel mõtet. Seda muidugi juhul, kui
eetikanõuded ei ole mitte ideaali, vaid just miinimumnõuete
fikseering. Seega polegi isiku väljaarvamine konkreetse professiooni
esindajate hulgast mitte karistus, vaid tõdemus, et sellel elualal
töötamiseks puuduvad inimesel vajalikud omadused.
Eetikanõuete juurde võib alati kuuluda õpetav element, kuna
kirjutab see ju ette, kuidas inimene peaks käituma. Samas ei tohiks
kirjapandud eetikanõuded tagajärjetuks pedagoogiliseks heietamiseks
jääda. Kui ühiskond ei suuda tõmmata piiri hea ja halva, eetilise
ja ebaeetilise vahel, siis võib paber aidata mõlemale poole venivat
kummi konkretiseerida. Kuid paber saab luua vaid selguse, sellel kirja
pandu täitmise tagamine pole paberi võimuses.