Eetikaga seonduvad teemad on siin-seal üles kerkivate skandaalidega seoses muutunud lainetena ajakirjandust läbivateks probleemideks. Samas jääb üldsusele tihti arusaamatuks, miks isik, kes nende arvates on käitunud igasuguste eetikanormide vastaselt, jätkab pärast taolise teo ilmsiks tulekut töötamist endisel ametikohal. Ajakirjandus toob faktid päevavalgele, analüüsib toimunut, küsitleb asjaosalisi, kes reeglina enda käitumises mingit rikkumist ei näe, ja asi unustatakse. Sageli tõrjuvad asjaosalised avalikkuse tülikaid rünnakuid vastustega nagu „ma pole seadust rikkunud“, „isik pole süüdi enne, kui kohus on ta süüdi mõistnud“, „omaalgatuslik tagasiastumine tähendaks oma süü tunnistamist“ jms. Iseenesest tõesed väited, kuid veenavad avalikkust vaid ühes – ametnikkond on korrumpeerunud ja naudib karistamatust.

Oleme jõudnud olukorda, kus lisaks kohtunikele on oma eetikanõuded nii advokaatidel kui ka ametnikkonnal. Peale arstide ei meenugi juristide kõrval ühtki teist professiooni, kellel oleksid oma kirjapandud eetikareeglid. Põhjus peitub kindlasti elukutse spetsiifikas, mis eeldab kliendi (nimetagem antud juhul ka patsienti kliendiks) usaldust ja sellest tulenevaid erinevaid kuritarvitamise võimalusi. Kuna väljastpoolt on nii arstide ja juristide tegevuse kontroll sageli võimatu, ongi ideaaliks siin kõrgete eetiliste hoiakutega spetsialist, kes teab lahendusi, suudab neid teostada ja teostabki, kui ta neid sisemiselt õigeks peab.

Piibe Jõgi poolt raamatus „Õigus ja eetika“ antud määratluse kohaselt ei ole eetika puhul tegemist mingite väliste ettekirjutustega, vaid just inimese sisemise hoiakuga. Just sellepärast ongi eetika nagu kumm, mida annab mõlemale poole lõpmatuseni venitada. Kui kirjapandud eetikakoodeksid ei taha just asuda võitlusesse eetika mõistega, siis peaks nende eesmärgiks olema pildi joonistamine antud erialal töötamiseks vajalikust sisemaailmast. Oleks ju kena, kui juba erialavalikul oleks võimalik mõõta konkreetset isikut eetikakoodeksis toodud hoiakute skaalal ning nõnda ebasobivad isikud välja prakeerida. Kuna seda võimalust pole, siis jääb tegeliku elu ülesandeks tuvastada isikud, kelle eetilised hoiakud ei lange kokku antud ametikohal töötamiseks vajalikuga ning nad kõrvale jätta. Kui sellist pereheitmist ei järgne, siis pole eetikakoodeksitel mõtet. Seda muidugi juhul, kui eetikanõuded ei ole mitte ideaali, vaid just miinimumnõuete fikseering. Seega polegi isiku väljaarvamine konkreetse professiooni esindajate hulgast mitte karistus, vaid tõdemus, et sellel elualal töötamiseks puuduvad inimesel vajalikud omadused.

Eetikanõuete juurde võib alati kuuluda õpetav element, kuna kirjutab see ju ette, kuidas inimene peaks käituma. Samas ei tohiks kirjapandud eetikanõuded tagajärjetuks pedagoogiliseks heietamiseks jääda. Kui ühiskond ei suuda tõmmata piiri hea ja halva, eetilise ja ebaeetilise vahel, siis võib paber aidata mõlemale poole venivat kummi konkretiseerida. Kuid paber saab luua vaid selguse, sellel kirja pandu täitmise tagamine pole paberi võimuses.

• Info