Kokkuvõte

Selle ulatus tulenevalt notari sõltumatuse põhimõttest

Õigusest kinnipidamise tagamine on riigi ülesanne. Samas puudub riigil absoluutne kompetents õigusrikkumiste kõrvaldamiseks, sest nii seadusandlus kui kohtupraktika on seda lähtuvalt riigi poolt teostatava järelevalve eesmärgist piiranud. Käesolev kirjutis käsitleb riiklikku järelevalvet notarite üle notari ametitegevuse olulise põhimõtte – notari sõltumatuse – valguses. Kuna seadusandlus suudab seada järelevalve ulatusele vaid üldised raamid, peab järelevalve täpsemad piirid määrama kindlaks kohtupraktika. Notari sõltumatuse põhimõte on selle ülesande täitmisel peamiseks lähtepunktiks. Nii nagu riiklik järelevalve ei või õõnestada notari sõltumatuse põhimõtet, ei saa ka notari sõltumatuse põhimõte olla takistuseks järelevalve läbiviimisele. Mõlemad eesmärgid – kuigi vastandlikud – peavad leidma rakenduse ulatuses, mis tagaks nende mõlema optimaalse realiseerumise. Käesolevas artiklis on välja toodud mõningad notarite üle teostatava järelevalve ulatust piiritlevad kriteeriumid.

Notariaadialastes seadustes on tehtud viimasel ajal olulisi muudatusi. 6. detsembril 2000 võttis Riigikogu vastu uue notariaadiseaduse (edaspidi ka NotS u.r) *1 , mis jõustub samaaegselt tõestamisseadusega *2 ja hakkab asendama senist, 1993. aastal vastuvõetud notariaadiseadust (edaspidi ka NotS). *3 Kuna hetkel Riigikogu menetluses oleva tõestamisseaduse eelnõu jõustumine on seatud sõltuvusse tsiviilseadustiku üldosa seaduse jõustumisest ning viimane omakorda võlaõigusseaduse jõustumisest, ei ole uue notariaadiseaduse jõustumist lähiajal oodata.

• Notariaat
,
• täidesaatev riigivõim
,
• järelevalve ja kontroll