Kokkuvõte

1. Mõisteid

Karistusseadustikus reguleerib karistuse mõistmise aluseid 4. peatüki 1. jagu, mis kannab küll nimetust „Karistuse kohaldamise alused“. Mõisted „karistuse kohaldamine“ ja „karistuse mõistmine“ ei ole siiski sünonüümid. Karistuse kohaldamise all mõeldakse karistuse mõistmist või määramist (§ 56 lg 1), samuti 2. ja 3. jaos ettenähtud asendusi (üldkasulik töö kui asenduskaristus ja rahalise karistuse, rahatrahvi ja varalise karistuse asendamine). Karistuse mõistab kohus nii kuriteo kui ka väärteo eest, karistuse määrab ametnikust kohtuväline menetleja väärteo eest.

Karistuse kohaldamise ehk mõistmise või määramise materiaalõiguslik lähtekoht on sama – see on seaduses kirjeldatud süütegu. Vastavalt PS §-le 146 mõistab õigust ainult kohus. Siit tulenevalt ei ole erinevus kahe karistuse kohaldamise liigi vahel mitte üksnes sõnastuslik. Kohus mõistab karistuse raskemate süütegude eest ning kohaldab ka raskemat karistust, tehes seda vajalike menetluslikke garantiisid silmas pidades. Ametniku poolt väärteokaristuse määramisel kehtib lihtsam menetluskord, ehkki ka siin on süüdistatavale tagatud vajalikud menetluslikud garantiid, eelkõige õigus ametniku poolt määratud karistus kohtus vaidlustada.

Karistuse kohaldamise materiaalõiguslikud alused kehtivad nii kuriteo kui ka väärteo kohta, s.t nii kohtu kui kohtuvälise menetleja jaoks. Siiski on need erinevad põhikaristuse kohaldamise korral mitme süüteo eest (vrd § 63 lg 1 ning lg-d 2 ja 3). Kui alljärgnevalt on nimetatud üksnes kohut, mõeldakse siiski nii kohut kui ka kohtuvälist menetlejat.

• karistuse kohaldamine