Kokkuvõte

Kõik katsed kirjeldada spordi olemust rõhutavad spordi sotsiaalset rolli. Kui on tegemist inimestega ja suhetega, tekib alati vajadus ka õiguse järele. Tekib aga küsimus, kas juriidilisi konstruktsioone ja regulatsioone spordi valdkonnas on ilmtingimata vaja nimetada spordiõiguseks. Ehk piisab sellest, kui pidada sportlaste lepinguid lepinguõiguse osaks ja reeglite rikkumise sanktsioneerimist karistusõiguse osaks ning samamoodi paigutada ka kõik teised tõusetuvad juriidilise iseloomuga instituudid tuntud ja tunnustatud õigusdistsipliinide alla? See on kahtlemata võimalik, kuid teisest küljest kasvab iga päevaga spordiprobleemide hulk, mis vajavad õiguslikku lahendust. Käesolev artikkel püüab anda ülevaate valdkondadest, kus spordile vaadatakse läbi juriidilise prisma, ja sellest, milline pilt vaatajale avaneb. Artikkel käsitleb põhiküsimusi, mis kerkivad spordiõigusest rääkides: mis moodustab spordiõiguse eseme, kas üleüldse saab rääkida spordiõigusest, kus peaks olema sätestatud spordivaldkonda reguleerivad normid, kuidas peaks praktikas välja nägema spordi ja õiguse suhe. Autor on spordiõiguse probleemide käsitlemisel lähtunud Euroopa spordikorraldustest, sest Eesti ajaloolisest ja kultuurilisest omapärast lähtudes jäävad Ameerika Ühendriikide lahendused kaugeks ja arusaamatuks.

• sotsiaalõigus
,
• isikuvastased süüteod
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• Rahvusvaheline õigus
,
• Mittetulundusühingud ja sihtasutused