Käesoleva Juridica numbri artiklitele ühist nimetajat leida ei olegi
nii kerge. Teemade spekter on lai ja ühisosa väike. Samas loob see
lugejale võimaluse nii erinevate teemade seast just talle sobiv
leida. Huvipakkuvad peaksid olema kõik kirjutised.
Ja mitmegi artikli puhul on see ühine siiski olemas, olles kitsam kui
lihtsalt üldnimetaja „õigus“. Sellesse numbrisse on sattunud
mitmed artiklid, mille keskmes on ühiskonna minevik, olevik ja/või
tulevik. Nii on mul heameel, et üle hulga aja saame lugejani tuua
kirjutise Rooma õigusest, konkreetsemalt Rooma õigusteadusest. Me
tunnustame Rooma õiguse pärandi ülisuurt tähtsust, kuid võiksime
endale ka tunnistada, kui vähe tänapäeva juristid Rooma õigusest
siiski teavad. Vajadus Rooma õiguse tundmise järele ei ole aga
niivõrd nõudlus faktiteadmiste järele. Sellest olulisem on tarvidus
kehtivast õigusest aru saada, seda rakendada. Mis saab siin aga olla
olulisem, kui sellesama õiguse lätete mõistmine. Seega ei peaks H.
Siimets-Grossi artikli vastu huvi tundma üksnes õigusajaloo
huvilised, liiatigi veel, et artiklis käsitletakse ka mitmeid
tänapäeva õigusmõtlemise jaoks olulisi küsimusi.
Tänapäeva ühiskonna õigusest räägib enamik Juridica artikleid.
Kuid E. Tikk tõstatab üldisema küsimuse: kas tänapäeva teadmiste
ühiskonnas on õiguse sisu ja mõte enam seostatav vahetult tajutava
aja ja katsutava ruumiga? Ta otsib vastus küsimusele, milliseid ajast
ja ruumist arusaamise muutuseid on Internet kaasa toonud ja rõhutab
vajadust neid kontseptsioonimuudatusi seadusloomes arvestada. Autor
hoiatab, et vastasel juhul ei pruugi kehtiv õigus kaasaegsetes oludes
enam toime tulla. Jah, Eesti ühiskond on olnud tehnoloogilistele
muutustele avatud. Enamasti ei ole ka seadusandja neid muudatusi
tõrjuvale positisoonile asunud. Kasvõi praegune Juridica number, kus
A. Alekand analüüsib sundenampakkumise elektrooniliselt korraldamise
võimalusi ning toob välja selle positiivsed küljed, näitab, et
seadusandja on aktiivselt hakanud kasutama infotehnoloogia võimalusi.
Kuid Interneti-oktsionid ja elektronallkiri ei tähenda veel
paradigmamuutustega arvestamist. Infoühiskond muudab maailma
mõtteviisi. Üksikute tehnoloogiasaavutuste kasutamise reguleerimine
võib seega jääda ebapiisavaks kosmeetiliseks protseduuriks.
Ühiskonna mõtteviisi küsimusi puudutatakse ka H. Veinla artiklis,
kus otsitakse vastust küsimusele, miks erinevates õiguskordades
saadakse keskkonnaõiguse printsiipidest (konkreetsemalt
ettevatusprintsiibist) erinevalt aru ja soovitakse neid erinevalt
rakendada. Ühe võimaliku põhjusena nähakse ka siin ühiskonna
transformatsiooni, seekord heaolu jaotavast industriaalühiskonnast
arenguga kaasnevaid probleeme lahendada püüdvasse riskiühiskonda.
Nii need artiklid ega siin nimetamata jäänud K. Saaremäeli, R.
Naritsa, E. Catta ja M. Sillaotsa väga huvitavad kirjutised ei
võimalda end paigutada valdkonna alla à la „Jurist annab
nõu“. Ei anna. Kuid nad toovad meieni ühe viisi õiguslikult
mõelda, pakkudes välja arutlusteid ja lähenemisviise. Samas ei saa
öelda, et tegu on üksnes teoreetliste käsitlustega. Kõigis neis on
läbiv side praktilise eluga, praktiliste probleemidega. Mis on puudu,
on üks ainuõige vastus neile probleemidele, ainuõige tõde. Kuid
kas oleks üldse kellegi võimuses seda pakkuda?