Kui
loodusteadlased püüavad avastada juba olemasolevaid seadusi, siis juristid
näevad enda missioonina seaduste kirjutamist, tõlgendamist ja rakendamist. Ühed
uurivad maailma, teiste ambitsioon on selles toimuvat korraldada.
Enamiku
käesoleva Juridica numbris avaldatud artiklite autorid on eesmärgiks võtnud
juba valmis kirjutatud ja kehtima pandud õiguse tõlgendamise. Kunagi ütles
mulle üks ärimees, et nõukogude juristid tõlgendasid seadust, praegu peaksid
juristid seadust lihtsalt rakendama. Ju sai tema tõlgendamisest aru nii, et see
tähistab seaduseteksti väänamist, seadusest selle otsimist, mida sinna keegi
kunagi pannud pole. Tegelikult aga on selge, et riigikorrast olenemata eelneb
seaduse rakendamisele alati vajadus tekstist aru saada, seda tõlgendada.
Kuid
aru ei tule saada mitte ainult seadusetähest. Nii on erinevalt kehtinud
tsiviilkoodeksist kahju hüvitamise õiguses nüüdseks võetud omaks põhimõte,
kus kohustuse tekkimise aluseks pole üksnes leping või kirjapandud seadus,
vaid kohustused võivad tuleneda ka nn üldisest hoolsuskohustusest. Veelgi enam,
sellise üldise hoolsuskohustuse rikkumine võib lisaks kahju hüvitamise
kohustusele kaasa tuua ka kriminaalvastutuse. Seaduse rakendajale tähendab
selline muudatus nõuet tunnetada mitte üksnes seadust, vaid ka ühiskonda ja
seda mitte oma mätta otsast, vaid üldiselt, ühiskonna kui terviku seisukohast
vaadatuna.
Nii liigne leebus kui ka ülemäärane rangus üldiste hoolsuskohustuste sisusta-
misel võib kogu meie elukorralust oluliselt väärata. Seetõttu on toimunud
muudatuste näol tegu tõsise väljakutsega meie ehk üpriski formalistlikule
õigusemõistmisele ja juristkonnale üldse. Deliktiõigusel peatuvad lähemalt
mitmed selle numbri artiklid, samuti lahkab üldise hoolsuskohustuse teemat
servapidi
J. Sootaki artikkel, mis käsitleb ettevaatamatusdelikti.
Mida
abstraktsem on reegel, seda suuremad on selle tõlgendamise võimalused ja suurem
kohtute otsustusulatus. Vaieldamatult on taolisteks abstraktseteks reegliteks
põhiõigusi kehtestavad põhiseaduse normid. Käesolevas numbris leiavad
käsitlemist sellised põhiõigused nagu õigus võrdsele kohtlemisele ja väär-
kohtlemise keeld. Mõlemal juhul püüavad autorid pakkuda kindlaid põhimõtteid,
millest kohtud võiksid vastavate põhiseaduse normide rakendamisel juhinduda.
Tore
on tõdeda, et Juridica ei ole seekord nii Eesti-keskne kui ehk tavaliselt.
Sellest numbrist leiab lugeja R. Värgi artikli humanitaarse interventsiooni
teemadel, mis analüüsib maailmamastaabis hetkel väga oluliseks tõusnud
küsimust sõjalise jõu kasutamise õigustatusest teise riigi suhtes. Mõtlemapanev
on artiklis püstitatud küsimus, kas me üldse saame rääkida inimõiguste
universaalsusest.
Eesti-keskseks
ei luba meil jääda ka Eesti pürgimine Euroopa Liidu liikmeks.
On hea meel, et saame sel aastal senisest enam vahendada Juridica paber- ja
võrguväljaande lugejatele Euroopa Liidu õigusega seotud temaatilisi artikleid.
Möödunud kümnendi jooksul on ajakirjas märksõna „Euroopa Liit“ all ühte-
kokku avaldatud 75 artiklit. Nende hulgast pälvis rahvusvahelise tunnustuse
Tartu Ülikooli õigusteaduskonna doktorandi Mario Rosentau essee „Euroopa
konstitutsioon – kas vajadus või unelm?“, millest kirjutas Juridica ka oma
viimases numbris. Artikkel ise avaldati läinud aasta kuuendas väljaandes.
Avatud Eesti Fondi sihtotstarbeline toetus euroteemaliste artiklite
avaldamiseks 2003. aasta numbrites oleks senitehtule tõhusaks täienduseks.
„Euroartiklite“ täisversioonid avatakse kõikidele võrguväljaande külastajatele
vabaks kasutamiseks. Viimaste arv näitab aga jätkuvat tõusu. Nii pöörduti
Iuridicumi andmebaasi poole jaanuaris rohkem kui 2000 arvutist enam kui
200 000 korda. Keskmine külastajate arv ulatus 185 kasutajani päevas.
Jõudu kõigile lugejatele ja
kirjutajatele ka edaspidiseks!