Kokkuvõte

Artiklis käsitletakse eksimuse dogmaatikafiguuriga seotud küsimusi Eesti karistusõiguses, toetudes karistusseadustikus väljendatud põhimõtetele. Eksimuse käsitluses on karistusseadustiku jõustumisega tehtud põhimõttelist laadi muudatusi, mis on vahetult seotud selle valdkonna keskse küsimusega – millal ja kuidas peaks väärarusaam või teadmatus asjaoludest/keelunormist mõjutama isiku vastutusele võtmist.

Karistusseadustikus sisalduv eksimuse käsitlus toetub eelkõige sellele, et tehakse vahet asjaolueksimusel ja eksimusel teo keelatuses. Kolmeastmelise deliktistruktuuri rakendamine toob kaasa selle, et isiku eksimus asjaoludes välistab vastutuse tahtliku süüteo eest. Eksimus keelunormis võib aga välistada vaid isiku süüd ja sedagi ainult juhul, kui eksimus oli isiku jaoks vältimatu. Seetõttu on oluline nende kahe eksimuse tüübi piiritlemine, millel artiklis põhjalikumalt peatutaksegi. Teise olulise probleemina käsitleb autor keelueksimuse välditavuse hindamise kriteeriumeid. Samuti peatutakse põgusalt vahendliku täideviimisega seotud eksimusel.

• süütegu