Kokkuvõte

20. sajandi algul domineerisid germaani õigusperekonnas maksuõiguslike probleemide käsitlemisel valdavalt tsiviilõiguslikud arusaamad. Õigustegelikkust üritati muuta 1919. aastal jõustunud Saksa Reichsabgabenordnung’ga (Saksa maksukorralduse seadus), millega kehtestati uus maksuõiguse printsiip – majandusliku lähenemise põhimõte. Kõnealust printsiipi tunnustati ka Teise maailmasõja eelses Eesti kohtupraktikas, kuigi maksuseadustesse seda otseselt kirja ei pandud. Majandusliku lähenemise printsiip positiveeriti Eesti õiguses sõnaselgelt 1. juulil 2002 jõustunud maksukorralduse seaduse §-dega 83 ja 84.

Majandusliku lähenemise põhimõtte näol on tegemist materiaalse maksuõiguse kõige olulisema printsiibiga, millel on ka suur praktiline väärtus. Sellele vaatamata ei ole enne ega pärast majandusliku lähenemise põhimõtte kodifitseerimist 2002. aastal leidnud kõnealune teema Eesti maksuõiguses pikemat käsitlemist.

Artiklis keskendutakse maksukorralduse §-ga 83 seonduvatele olulisematele probleemidele ja §-le 84 ning määratletakse nendes normides sisalduva majandusliku lähenemise põhimõtte sisu, olemus, rakendamise eeldused ja tagajärjed. Artikli kirjutamisel aluseks võetud materjali valikul on lähtutud asjaolust, et Saksamaa on Eesti õigusloome, sh maksuõiguse, mudelriigiks ning majandusliku lähenemise põhimõtte kodifitseerimisel Eestis lähtuti just Saksa maksuõigusest.

• maksuõigus