Kokkuvõte

Autoriõiguse seaduse § 70 lõike 1 punkt 1 sätestab, et reprodutseerimisõigus on fonogrammitootja ainuõigus lubada ja keelata fonogrammi otsest või kaudset, ajutist või alalist, osalist või täielikku reprodutseerimist mis tahes viisil või mis tahes vormis. Reprodutseerimisõigus pole siiski absoluutne fonogrammitootja õigus, sest riikidel on võimalik oma õigusaktidega teha mitmeid reprodutseerimisõiguse erandeid.

Artiklis keskendutakse kahele fonogrammitootja reprodutseerimisõiguse erandile, mis on oma reprodutseerimisõigust piirava olemuse tõttu infoühiskonnas enim diskussiooni tekitanud. Esiteks analüüsitakse audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise isiklikeks vajadusteks kopeerimise kompenseerimiseks makstava tasu regulatsiooni ja teiseks peatutakse ringhäälinguorganisatsioonidele antud ajutise koopia tegemise erandil. Esimese teemaga seoses uuritakse ka isiklikul eesmärgil kopeerimise hüvitamise seost tehniliste kaitsemeetmete kasutuselevõtmisega. Küsitakse selle järele, kas reprodutseerimisõiguse eelnimetatud erandite rakendamine on infoühiskonnas põhjendatud ning kas infoühiskonna mõju reprodutseerimisõigusele on fonogrammitootjale kaasa toonud muudatusi reprodutseerimisõiguse teostamisel. Seejuures käsitletakse artiklis ka muid autoriõiguse teoreetilisi ja praktilisi küsimusi, mis on teemaga otseselt seotud.

• autoriõigus