Kokkuvõte

Vähem kui ühe inimpõlve jooksul on arvutustehnika ja Internet saanud inimeste igapäevaelu lahutamatuks osaks järjest suuremas osas maailmast. Arvutustehnika ja sidetehnoloogia tormiline areng on toonud kaasa olulisi muudatusi ühiskondlikes suhetes nii üksikisikute kui ka riikide tasandil; informatsiooni loomine, töötlemine ja edastamine mängivad järjest suuremat rolli kogu maailma majanduses ja poliitikas.

Erinevalt tehnoloogiast ei saa ega tohigi õigus üleöö muutuda. Samas peavad juristid end ühiskonnas toimuvate muutustega pidevalt kursis hoidma. Sajanditepikkused traditsioonid ei saa õigustada moraalselt vananenud seaduste kohaldamist kvalitatiivselt uutele ühiskondlikele nähtustele.

Üks niisugustest uutest nähtustest, mis on tekkinud tänu infotehnoloogilisele revolutsioonile, on teabemahukate väärtuste loomine ja jagamine nii teiste loojate kui ka lõpptarbijatega ilma otsest rahalist kompensatsiooni taotlemata. Nimetatud uus nähtus kannab inglise keeles nimetust free culture ehk otsetõlkes „vaba kultuur“.

Käesolevas artiklis antakse ülevaate tarkvara õiguskaitse klassikalistest kontseptsioonidest ning Eesti Vabariigis kehtivast regulatsioonist, analüüsitakse arvutiprogrammide kui funktsionaalsete infokaupade tootmise ja levitamise eripära ning tuuakse välja tarkvara arendus- ja ärimudelite suhtes avaldatud WIPO ametliku seisukoha mõningad kitsaskohad.

• autoriõigus