Kokkuvõte

Artiklis arutleb autor selle üle, millised on Eesti õigusteadlaste võimalused globaalses õigusteadusdiskursuses efektiivsemalt kaasa rääkida. Kuigi Eesti õigusteadlased on lähtunud eelkõige nn kirjatäheõigusest, toob artikkel esile Anglo-Ameerika õigusruumis levinud ning tõusva tähtsusega sotsiaal-õigusliku uurimissuuna. Võib eeldada, et sotsiaal-õigusliku uurimissuuna kandepind laieneb järjepidevalt seoses inglise keele domineerimisega teaduskirjanduses. Sotsiaal-õiguslik uurimissuuna võtmeaspekte on õiguse vaatlemine sotsiaalses, ideoloogilises ja väärtussüsteemi kontekstis, samas kui kirjatäheõigus vaatleb õigust kui neutraalset ja iseseisvat reeglite süsteemi. Autor juhib ka tähelepanu nii Eesti poliitilise, äri- ja õiguseliidi mõtlemises kui ka õigussüsteemis valitsevale ultraliberaalsele majandusideoloogiale ehk nn turufundamentalismile. Eesti on korduvalt pälvinud nii Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) kui ka teiste majandusorganisatsioonide kiitust eeskujuliku vabaturumajanduse ja deregulatsiooni eest. Artiklis käsitletakse šokireformi arvel tehtud kriitikat, mida on viimastel aastatel avaldanud Nobeli preemia laureaat ja endine Maailmapanga peaökonomist Joseph Stiglitz. Artikkel vaatleb ka 2008. aastal puhkenud finantskriisi, mille taustal tundub mure nn nähtamatu käe, deregulatsiooni agenda ja finantsregulatsiooni liberaliseerimise pärast õigustatud olevat.

• õigusharidus
,
• Euroopa Liit
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused