Kokkuvõte

Käesoleval aastal möödub kümme aastat Bologna deklaratsiooni vastuvõtmisest. Siiski ei taha diskussioon kõrghariduse arengute üle kuidagi vaibuda. Üks elavamaid on arvamuste avaldamine juurahariduse võimalike arengute kohta. See pole pelgalt pedagoogiline küsimus. Õigus ise on muutunud komplitseeritumaks, integratsiooniprotsess Euroopas tähendab ka supranatsionaalse õiguse jõulist juurdetulekut. Juristid on avalikule võimule väga lähedal seisva elukutse esindajad, paiguti nad lausa teostavad võimu, paiguti kontrollivad seda. Veelgi enam, tundub, et selle olukorra senisest adekvaatsem tunnetamine ning olukorra legitimeerimine (mis peame selleks tegema?) on juriidilise hariduse üks sõlmprobleem.

Bologna protsess on tõstnud need teemad uuesti teravalt päevakorrale. Ja need on nii õiguspoliitilised kui ka õigusteoreetilised. Milliseid juriste soovib Eesti ja Euroopa näha? Milliseid juriste vajab Eesti ja Euroopa? Mida oleks vaja teha, et juristide ettevalmistus rahuldaks nii Eestit kui ka Euroopat? Neile küsimustele otsib autor vastust Saksamaa, Austria, Prantsusmaa ja Jaapani näidete varal.

• õigusharidus