Kokkuvõte

Üldise põhimõtte kohaselt peavad pooled, eriti majandus- ja kutsetegevuses, kandma nende tegevusele omaseid majanduslikke riske, võttes arvesse konkreetse juhtumi asjaolusid. Lepingueelsete läbirääkimiste puhul hõlmavad need majanduslikud riskid muuhulgas lepingu sõlmimise ettevalmistamise kulusid. Kahjustatud poolel tekib õigus nõuda kahju hüvitamist üksnes siis, kui teine pool on läbirääkimiste käigus rikkunud mõnd hea usu põhimõttest tulenevat lepingueelset kohustust. Tavaliselt hüvitatakse sel juhul usalduskahju ehk kahju, mis tekkis lepingueelsetele läbirääkimistele tuginemisest (nn negatiivne huvi). Võimalik on aga ka positiivse huvi ehk täitmishuvi hüvitamine, mis tähendab, et isik pannakse rahalises mõttes sellisesse olukorda, milles ta oleks olnud, kui leping oleks sõlmitud, võttes arvesse ka kasu, mida ta sellest lepingust oleks saanud.

Lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevate kohustuste rikkumise ning sellest tekkinud kahju puhul ei ole Eesti seadusandja sätestanud, kas lähtuda tuleb positiivse või negatiivse huvi hüvitamisest. Seega tuleb hüvitamisele kuuluva kahju üle otsustada üksikjuhust lähtuvalt, kusjuures määravaks kriteeriumiks peab olema see, millise kahju ärahoidmine oli asjaomase kohustuse eesmärgiks. Seeläbi muutub negatiivse ja positiivse huvi eristamine autori arvates tegelikult üleliigseks, eriti kui võtta arvesse, et täitmishuvi ja negatiivse kahjuga hõlmatud kaotatud võimalus paljudel juhtudel kattuvad. Sellest tulenevalt asub autor seisukohale, et lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevate kohustuste rikkumisel jääb hüvitatava kahju ulatuse konkretiseerimine õigusemõistmise ülesandeks.

• kahju õigusvastane tekitamine
,
• võlaõiguse üldmõisted ja printsiibid
,
• kahju hüvitamine
,
• Euroopa Liit