Kokkuvõte

Mida kujutab endast standard õigusallikate õpetuse valguses? Seni on standardeid peetud kokkuleppelisteks regulatsioonimehhanismideks, millel seetõttu polekski justkui puutumust õigusallikate küsimusega. Kui vaadelda õigusakte lähemalt, võib märgata, et standardid on end mugavalt sisse seadnud väga paljudes keskkonna ja tehnilise ohutuse valdkonna õigusaktides, mis sunnib tõstatama olulisi küsimusi õigusaktide kaudu kohustuslikeks muutunud standardite lubatavuse, siduvuse ja kättesaadavuse kohta.

Standardid võib liigitada kaheks: vabatahtlikud, mis võivad õiguslikult relevantsed olla tsiviilõiguslikes vaidlustes toote kvaliteedi üle, ning kohustuslikud, millest juhindumise vajadus võib tekkida õigusaktis standardile otsese või kaudse viitamise kaudu. Oleme harjunud lugema vajalikke seadusi ja määrusi Internetis Riigi Teataja veebiväljaannet kasutades. Seetõttu on paljude jaoks ootamatu, et standard kuulub autoriõiguste kaitse alla ning standardiga saab tasuta tutvuda ainult raamatukogudes, kus hoitakse sundeksemplare, ja Eesti standardiorganisatsioonis.

Kui näiteks Saksamaal on õigusteaduslik diskussioon standardite olemuse ja kättesaadavuse üle kestnud juba aastakümneid, siis Eestis on tõsisem arutelu tekkinud alles äsja ja kulgenud seni eeskätt asutuste vahel. Käesolevas artiklis kirjeldatakse kohustuslike standarditega seoses tõusnud õiguslikke küsimusi eesmärgiga ärgitada edasist diskussiooni. Selleks kirjeldatakse ka kohustuslike standardite kujunemislugu rõhuga Euroopa Liidu õigusel.

• Euroopa Liit
,
• seadusandlus