Kokkuvõte

1990. aastate keskel Eestis alanud karistusõiguse reformi kontseptsioon nägi ette kogu kehtiva kriminaalõiguse radikaalse reformi eesmärgiga võtta suund uuele euroopalikule kriminaalõigusele. Nimetatud reformi käigus võeti vastu rida erinevaid seadusi, sealhulgas vangistusseadus, mis viis vabadusekaotuse täideviimise alused Eestis kooskõlla teiste Euroopa riikide analoogsete seadustega, pannes peamise rõhu kinnipeetava resotsialiseerimisele. Vabadusekaotuse täideviimise eesmärgina rõhutatakse vabadusekaotuse korraldamist viisil, mis väldib kinnipeetava poolt uute kuritegude toimepanemist pärast vabanemist. Juba karistuse mõistmisel arvestatakse muuhulgas võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistusseaduse § 6 lõike 1 kohaselt nähakse vangistuse eesmärgina kinnipeetava suunamist õiguskuulekale käitumisele ehk karistuse sellist täideviimist, mis peab andma vangistatule võime tulla sotsiaalselt vastutavana edaspidises elus toime ilma õiguskorda rikkumata. See tähendab karistatu resotsialiseerimist, tema taasühiskonnastamist vähemalt sel määral, et ta ei pane toime uusi kuritegusid.

Käesolevas artiklis käsitletakse tänapäevaseid teaduslikke seisukohti korduvkuritegevuse vähendamise efektiivsete meetmete kohta, kirjeldatakse retsidiivsusriski hindamise metoodikat ja väljatöötatud riskihindamisvahendeid ning Eesti kriminaaljustiitssüsteemi praktikat retsidiivsusriski hindamisel.

• karistuse täideviimine