Kokkuvõte

Kelmus on üks olulisemaid varavastaste süütegude liike, mis on suunatud vara vastu kitsamas mõttes (KarS 13. ptk 2. j). Võrreldes varasema, kriminaalkoodeksijärgse karistusõigusega ei ole seadusandja kehtivas õiguses piirdunud üksnes kelmuse üldkoosseisu (KarS § 209) nimetamisega, vaid on selle kõrvale konstrueerinud veel mitu kelmuse eriliiki (KarS §‑d 210–213), mis on kelmuse üldkoosseisu suhtes erinormid ega moodusta seetõttu esimesega kogumit. Praktikas on enim kohaldatud kelmuse üldkoosseisu, mille põhjal on võrsunud ka kõige rohkem kassatsioonimenetluse tähelepanu pälvinud õiguslikke probleeme. Kelmustega seotud kriminaalasjad on kohtupraktikas muutunud keerukamaks ja kohtutel on tulnud vastata mitmele sellisele kelmuse koosseisutunnuste sisustamist puudutavale küsimusele, mis varem ei ole olnud aktuaalsed. Eeskätt seonduvad need varalise kasu ja kahju tuvastamisega, kuid päevakorda on tõusnud ka probleemid muude kelmuse koosseisutunnustega nagu näiteks pettus.

Käesolevas artiklis keskendub autor KarS §‑s 209 sätestatud kelmuse üldkoosseisuga seotud uutele arengusuundadele Eesti kohtupraktikas vaadatuna Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kaudu. Käsitluse põhieesmärk on kelmuse üldkoosseisu alase kohtupraktika analüüs ja üldistamine, milleks võetakse selle üksikud koosseisutunnused eraldi vaatluse alla ning keskendutakse neist peaasjalikult pettusele ja varalisele kasule.

• varavastased süüteod