Kokkuvõte

Õigus ei ole headuse allikas. Õigus annab meile ette teadmise, et käitudes vastavalt kehtivale seadusele, me ei eksi ja oleme n-ö ette kindlustatud, teatud ettehoolduse all. Sellel põhineb ka ühiskonna jaoks nii vajalik õiguskindlus, kuid teisalt muudab see indiviidi enesekesksemaks, mõnigi kord teostatakse õigusi üle laipade. Õiguslik ettehoole toidab ka bürokraatiat. Bürokraat ei riku ühtki normi, kuid ei vaevu asja sisuliselt lahendama, sest see ei ole talle ei mugav ega kasulik, tegutsedes põhimõttel saada minimaalse panusega maksimaalsed hüved.

Headus asetseb hierarhiliselt õigusest kõrgemal. Headuse nimel võib eksida ka moraali ja õigluse vastu. Seega headus ei ole kinnistatud moraalsuse (moraalinormi) ega ka õigluse külge. Ta on vaba. Hea õigus sätestab piirid, kust algab ebahea käitumine, ning sellega tugevdab inimestes jõudu, millele saab toetuda headus. Headus on inimloomuses sügavamal ja omab suuremat jõudu kui õiglustunne või moraal.

Ühiskondlik teadvus nõuab õiguse liikumist headuse – vabaduse, loovuse, sotsiaalsuse, sümpaatia ja tegelikkuse – suunas. Samas tuleb arvestada, et headus kui summum bonum on elav ja loov nähtus, mida ei ole võimalik normatiivsena kodifitseerida, vaid parimal juhul luua tema sünniks tingimusi, kujundada keskkonda, nagu näiteks tagada inimeste võõrandamatud põhiõigused ja vabadused jne. Õigusriigi kõrval headusriigi ja õigusvõime kõrval headusvõime poole püüdlemist ei tohiks pidada utoopiaks.

• õigusfilosoofia