Kokkuvõte

Küsimusele õigusteadvuse olemusest ei saa vastata üheselt. Õigusteadvuse teoreetilises käsitluses eristatakse kahte põhisuundumust. Esiteks õigusteadvus kui materiaalse õiguse peegeldus inimeste teadvuses. Teise, psühholoogilise lähenemise korral nähakse õigusteadvust teadvuse üldstruktuuri elemendina. Erialasest kirjandusest leiab mitmeid õigusteadvuse definitsioone, kus õigusteadvuse olemuse käsitlemisel lähtutakse positiivsest õigusest ning seatakse keskmesse õigusnormide tundmise küsimus. Samas lubab ka pealiskaudne vaatlus väita, et õigusnormide tundmine või mittetundmine ei määra õiguserikkumistest hoidumist või nende toimepanemist. Õiguspäraselt käitudes juhinduvad inimesed harilikult hoopis teistest teadvuse elementidest. Sisuliselt on siin eelkõige tegemist õigustunnetusele tuginemisega. Õigustunnetus kujutab endast psüühilist identifikatsiooniprotsessi, mille käigus antakse hinnang sotsiaalsele käitumisele. Õigustunnetus on isiksuse käitumise seesmine determinant, mille olemuseks on intuitiivne arusaam õiglasest sotsiaalsest olemisest ja sotsiaalsest käitumisest. Õigustunnetus on õigusteadvuse aluseks. Arenenud õigusteadvuse reaalne sisu väljendub lõppastmes inimeste poolt ühiskonnas tunnustatud õiguspärases käitumises.

• õigussotsioloogia