Kokkuvõte

Juubilari kunagine üliõpilane ja kolleeg Heino Siigur :

Sõjajärgseil aastail ei olnud õigusteaduskonnas kombeks korraldada õppeaasta avaüritusi, kus oleks tutvustatud eeloleva õppeaasta ülesandeid ja üritusi ning õppejõude ja muid teaduskonna asjamehi. Tutvumine toimus õppetöö käigus või muudel üritustel. Tuli ette, et õppejõude tutvustasid loenguvaheaegadel vanemate kursuste üliõpilased. Jüri Jegorovit nägin esmakordselt TRÜ peahoone koridoris 1949. aasta hilissügisel. Keegi kaasüliõpilastest teadis kõnelda, et ta on lõpetanud Moskvas mingi diplomaatiaalase kõrgkooli, olnud pärast seda mõnda aega diplomaadina Rootsis, aga nüüd olevat õigusteaduskonna õppejõud. Pealegi olevat ta tuntud maalikunstniku Andrei Jegorovi poeg. See informatsioon suurendas tema aupaistet nii minu kui ka mu kursusekaaslaste hulgas.

Esimene kokkupuude temaga õppetöös oli 1950/51. õppeaastal, mil ta hakkas meile, II kursuse üliõpilastele, lugema õppeaineid „Välisriikide majandus ja poliitika“ ning „Diplomaatia ajalugu“. Eestikeelne erialakirjandus puudus täielikult, venekeelset kirjandust oli vähe ja meie vene keele oskus nigel. Sellepärast oli loengukonspekt põhiline õppematerjal. Kumba neist õppeainetest ta luges sügissemestril, kumba kevadsemestril, seda ma enam ei mäleta. Ta luges rahulikult, kiirustamata ja püüdis tuua elulisi näiteid. Mõlemad ained olid huvitavad, sest keskkoolis õpetati vähe välisriikide majandust, rääkimata majanduse arengu poliitilistest aspektidest. Ka diplomaatia terminite ja tegutsemismeetodite kohta saime Jüri Jegorovi loengutest põhiteadmised ja ülevaate, kuigi õppekava kohaselt piirdus diplomaatia ajalugu põhiliselt sündmustega alates 1870/71. aasta Preisi-Prantsuse sõja ettevalmistamisest ja lõpetades II maailmasõjaga. Igatahes kui II kursuse kevadsemestril rääkis üks parteiajaloo dotsent oma loengul „üksteisele mittekallalekippumise lepingust“ Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, „orginaalsetest“ (s.t originaalsetest) ideedest ja „savijalgadel seisvast viljapeast“ (ta ei teadnud sõna „koloss“ tähendust, vaid arvas, et see tuleb venekeelsest sõnast „kolos“, s.t viljapea), võisime üleolevalt muiata ja oma konspektis kriipsutasin need „keelelised uustuletised“ alla.

Mõlema nimetatud õppeaine kestuseks oli üks semester, eksam oli suuline ja suhteliselt kerge. Jüri Jegorov oli eksamil rahulik ning üldjuhul ta konksuga küsimusi ei esitanud. Siiski oli üliõpilaste hulgas käibel legend, et diplomaatia ajaloo eksamil küsinud ta mõnikord lisaküsimusena, kumba jalga Hess maandumisel vigastas, kui ta 1940. aasta maikuus Inglismaale lendas, et mõjutada Inglismaad sõjast väljuma ja Saksamaaga rahu sõlmima. Ükskõik kumba jalga üliõpilane pakkunud, oluline olnud ikka see, et üliõpilane jäi kindlalt öeldu juurde. Küllap oli tal teisigi konksuga küsimusi.

Õppejõuna oli Jüri Jegorov üliõpilastele vastutulelik nii konsulteerimisel kui ka oma raamatute kasutada andmisel. Ma ei mäleta enam, kas oli see kursusetöö või mingi ettekanne teemal „Ameerika militarismi ideoloogia“, mille ma tema juhendamisel koostasin. Igatahes kutsus ta mind oma koju, mis asus Tähtvere pargi alguses. Vestlesime sel teemal ja ta andis mulle kasutada mitu venekeelset raamatut, kust sain väga huvitavat materjali selleaegsete maailmakuulsusega ajakirjanike ja poliitikute seisukohtade kohta. Sinnani piirdus minu tutvus nende autoritega ainult nime teadmisega.

Tööleasumisel õigusteaduskonda puutusin Jüriga sageli kokku mitmesugustel koosolekutel ja loenguvaheaegadel ning juttu meil jätkus. Minu tööleasumisel majandusteaduskonda 1957. aastal lisandus senistele kokkupuutepunktidele veel kokkusaamine ülikooli Vanemuise tänav 46 asuvas õppehoones. Nimelt oli Jürile ühiskondliku tööna (s.o tasuta töö peale ametiülesandeid) antud selles hoones asunud agitpunkti (s.o nõukoguliku propaganda keskus) töö korraldamine, majandusteaduskond aga asus ju samas. Ka selles töös hoidis Jüri asjad joones, vältides rumalusi.

Kunagi pole ma näinud teda norutamas. Jüri on alati pööranud suurt tähelepanu tervislikele eluviisidele. Jalgsimatkad Tartus ja selle ümbruses, talvel aga suusatamine on olnud tema eluviisi lahutamatu osa tänaseni. Tal on ikka olnud huvi vahetada kogemusi matkamise ja suusatamise kohta, ikka on ta küsinud, kas ma küllalt suusatan ja kehaliselt aktiivne olen. Kui tal vahel on olnudki mõni tervisehäire, siis oma tahtejõu ja süstemaatiliste harjutustega on ta sellest ikka üle saanud.

Meie sidemed on jätkunud ka pensionipõlves, tõsi, enamasti suhtleme küll telefonitsi. Kuid rahuldust on pakkunud see meile mõlemale.

Õnnitlen Sind Jüri Sinu suure juubeli puhul! Jätkugu Sul head tuju ja optimismi edaspidiseks! Olgu Sul palju rõõmurohkeid päevi eelseisvatel eluaastatel!

***

Juubilari õpilane ja kauaaegne kolleeg Advig Kiris :

Puutusin Jüri Jegoroviga kokku esmakordselt 1956. aasta sügisel Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna verivärske üliõpilasena, kellele kõik teadusetempli auväärsete seinte vahel olev ja toimuv oli uus ja muljetavaldav. Vanast peahoonest, kus meie õppetöö toimus, tundus lausa õhkuvat soliidsust ja akadeemilisust. Õppeprotsess oma loengute ja seminaridega erines oluliselt keskkoolitundidega sisseharjunud süsteemist. Muljet avaldasid ka õpetuse jagajad, õppejõud oma eriliste au- või ametinimetustega ja teaduslike kraadidega nagu professor, dotsent, vanemõpetaja ja lihtsalt õpetaja, doktor, teaduste kandidaat, mis lisasid nimetuse kandjale teatud erilise aupaiste ning mille suuruse ja hiilguse hierarhias orienteerumiseks näis kuluvat veel palju aega.

Õigusteaduskonna õppejõudude koosseis oli selleks ajaks pärast sõjaaegseid ja ‑järgseid poliitilisi puhastusi stabiliseerunud. Ülikooli olid jäänud mõned üksikud sõjaeelse ettevalmistuse ja õppejõukogemusega õpetlased nagu professor Elmar Ilus, professor Paul Vihalem, professor Helmut Kadari, dotsent Leo Leesment ning dotsent Johannes Mäll. Lisaks neile olid mõned pedagoogid, kes olid küll ülikooli lõpetanud enne sõda (Ilmar Rebane, Karl Püss, Abner Uustal), kuid õpetamiskogemusi hakkasid omandama alles pärast sõda. Peale nende olid kõik ülejäänud õppejõud asunud tööle alles mõni aasta tagasi, kusjuures ka ülikooli õigusteaduskonna olid nad enamasti lõpetanud kas 1940. aastate lõpul (Olev Püssa, Jenny Ananjeva, Ilo Sildmäe) või 1950. aastate alguses (Julius Adojaan, Raimond Auling, Vilma Kelder, Endel Laasik, Elmar Raal, Edgar Salumaa). Viimaste hulka võib tinglikult arvata ka Jüri Jegorovi, kes oli omandanud kõrghariduse 1946. aastal NSV Liidu Välisministeeriumi kõrgemas diplomaatilises koolis ja asunud Tartu ülikoolis tööle järgmisel aastal.

Seega võib öelda, et õigusteaduskonna õppejõudude hulgas domineerisid suhteliselt noored, ennast pedagoogide ja teadlastena alles tõestavad inimesed. Sellel asjaolul oli ka oma positiivne külg: võrdlemisi väike vanusevahe lihtsustas õpetajate-õpetatavate omavahelist suhtlemist ja vastastikust mõistmist, kompenseerides sellega mõneti vajakajäämisi õppejõudude pedagoogioskustes.

Esimesele kursusele loenguid pidavate lektorite seas paistis riigi ja õiguse teooria ja ajaloo kateedri vanemõpetaja Jüri Jegorov eelkõige silma väliselt: hästi korralikult sõlmitud ja väga sobivat värvi valitud lips ning kuidagi rõhutatult korrektne olek. Samuti sellega, et teda, s.t tema õppeainet, oli palju. Riigi ja õiguse ajalugu – täpsemalt alguses välisriikide riigi ja õiguse ajalugu, seejärel NSV Liidu riigi ja õiguse ajalugu loengute ja seminaridena, lisaks kursusetööd – oli õppeaine, mis hõlmas suures osas kogu esimese õppeaasta auditoorse ja koduse töö mahu. Ei saa ütelda, et need õppeained oleksid olnud kõikidele üliõpilastele jäägitult haaravad ja huvitavad. Ajaloohuvi on omane vaid suhteliselt kitsale rühmale inimestele, seda vähem noortele juristihakatistele, kelle silmade ees terendavad keeruliste juriidiliste kaasuste (eelkõige kriminaalasjade) lahendamine ja hiilgav pilotaaž seaduste rägastikus. Peab tunnistama, et seniajani tekib õigusteaduse eriala omandamisse pragmaatiliselt suhtuvatel üliõpilastel aeg-ajalt küsimus, kas õiguse ajalugu on ikka õigusteaduse õppekavades vajalik.

Kuid Jüri Jegorovit kuulati. Ei mäleta, et üliõpilaste ette astudes oleks ta kulutanud aega sellele, et veenda üliõpilasi oma õppeaine õppimise hädavajalikkuses, mida enamik õppejõude sagedasti teeb. Ta alustas loengukursust ja luges seda nii, nagu õigusajaloo õppimine oleks endastmõistetav ja loomulik. Ka palju hiljem, kui mul endalgi on seljataga aastakümnete pikkune loengupraktika, imetlen tagantjärele Jüri Jegorovi loengupidamise oskust. Olukorras, kus õppekirjandus praktiliselt puudus ja peaaegu ainsaks õppematerjaliks oli loengukonspekt, oskas ta anda loengus kogu olulise materjali, sealjuures kadestusväärse põhjalikkusega. Ja kuigi konspekt oli tihedalt täis ajaloolisi fakte ja õigusaktide nimetusi (mis teha, kui näiteks keskaegne linnaõigus oli äärmiselt kirju), oskas lektor neid esitada ja siduda huvitavalt, sageli ka mõnusa huumoriga.

Üliõpilane võis juubilarilt alati saada sõbralikku abi ja head nõu õppe- ja uurimistöö probleemides. Eksamil oli ta nõudlik, aga sealjuures heatahtlik. Väljaspool õppetööd oli ta üliõpilastele meeldiv ja võrdväärne vestluskaaslane, alati tähelepanelik ja vastutulelik.

Hiljem, enam kui kahekümne aasta jooksul ühise töötamise ajal teaduskonnas ja kateedris oli võimalik juubilari tundma õppida kui vanemat ja kogenumat töökaaslast, kellelt vajaduse korral sai alati väga asjalikku ja lahket nõu. Sügavalt intelligentse, mitmekülgsete huvide ja teadmistega inimesena oli Jüri Jegorov suurepäraseks kolleegiks riigi ja õiguse teooria ja ajaloo kateedri väikeses kollektiivis. Eesti riigi ja õiguse ajaloo põhjaliku tundjana tegeles ta väga aktiivselt selle teadusliku uurimisega ja õppekirjanduse avaldamisega, ammutades energiat tervislike eluviiside rangest järgimisest, matkamisest, suusatamisest ja ujumisest.

Tagasihoidlik ja väljapeetud, ei tormanud ta teaduskonnas või kateedris tõusnud probleemide arutamisel oma arvamusega lagedale. Jüri mõtteavaldused olid alati sügavalt läbi kaalutud ja argumenteeritud. Tal oli kadestusväärt oskus kõrvale hoida nn ühiskondlikest ülesannetest – igasugu komisjonidest, komiteedest ja büroodest, kus tavaliselt kulus palju aega tulutu sõnavahu tekitamisele. Ainuke seda laadi ülesanne, mida ta minu mälu järgi täitis, oli olemine teaduskonna rahvakontrolli grupi liige. Eks seetõttu jõudis ta seda viljakamalt tegelda teadustööga Eesti riigi ja õiguse ajaloo alal, mille tunnistusena ilmus 1981. aastal põhjalik ja kokkuvõtlik uurimus „Eesti NSV riigi ja õiguse ajalugu. Oktoobrieelne periood (XIII sajand – okt. 1917. a)“ ^*1, millega võrreldavat teaduslikku tööd meie õigusajaloolastel seniajani kõrvale panna ei ole. Arvestades juubilari suurepärast kehalist ja vaimset vormi, on põhjust loota, et me saame veel kaua aega olla tema aktiivse ja viljaka teadusliku tegevuse tunnistajateks.

Märkused:

^*1   История государства и права Эстонской ССР. Дооктябрьский период (XIII век – окт. 1917 г.): [учебник для студентов юридического факультета Тартуского государственного университета]. – Таллинн: Валгус, 1981. – 192 lk.

• Info