Kokkuvõte

Üürilepingu regulatsiooniga seonduv on käesoleval aastal tekitanud tuliseid diskussioone ning võlaõigusseaduse (VÕS) asjaomase osa ülevaatamise vajadus on kujunenud võrdlemisi aktuaalseks. Meedias on kajastatud mitmeid juhtumeid, kus oma kohustused täitamata jätvast üürnikust vabanemine on nii mõnelgi korral osutunud praktikas äärmiselt keerukaks. Sellepärast on üürilepingu regulatsiooni suhtes tõstatatud küsimus, kas ei ole kehtiv normistik mitte liialt üürniku kasuks kaldu ega vajaks seega ehk ajakohastamist.

Artiklis antakse ülevaade VÕS § 316 kohaldamise teoreetilistest alustest ja rakendamise praktikast Eesti kohtutes viimase kuue aasta jooksul ning otsitakse vastust küsimusele, kas VÕS § i 316 tuleks ajakohastada ning poolte õigused ja kohustused paremini tasakaalu viia. Selleks on autorid võrrelnud üürniku makseviivituse tõttu ülesütlemise Eesti normistikku selle eeskujuks olnud Saksamaa ning Šveitsi üüriõiguse vastavate sätetega. Autorid näitavad, et nii Saksa kui ka Šveitsi õiguses on üürileandjal õigus üürileping üürniku makseviivituse tõttu lihtsamalt üles öelda, kui seda on Eesti õiguses. Samuti pakuvad autorid õiguse võrdleva analüüsi tulemusena välja võimalused, kuidas oleks Eesti õigust antud küsimuses võimalik üürileandjale soodsamaks muuta.

• kohustuse rikkumine
,
• üürileping