Juridica on alates 1993. aastast ilmunud kui
Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ajakiri. Juridica on olnud heaks ühenduslüliks
Eesti juristkonna ja õigusteaduskonna vahel, sest probleemid, millest
kirjutatakse ja mida loetakse, on ühised; ka suur osa Eesti juristidest on
õigusteaduskonna vilistlased ja nii on tunnetatav pidev side koduteaduskonnaga.
Omalt poolt oleme püüdnud käsitleda eelkõige neid probleeme, mis praktikas
olulised on ning mille teoreetiline mõtestamine peaks kaasa aitama õiguskorra
arengule. Õigusteaduskonna üle on põhjust olla uhke nii teaduskonnal kui ka
vilistlastel, on ju teaduskonna õppejõud andnud olulise panuse Eesti
õigusloomesse. Ka seaduste kommentaarid on enamikus õigusteaduskonna
õppejõudude sulest ja mis kõige tähtsam: meie vilistlased saavad hästi hakkama,
just nende õlgadel püsib Eesti õiguskord.
Miks ma nendest üldteada tõdedest siin
kirjutan? Eelkõige selgitamise eesmärgil, kuna nii õigusteaduskond ja siis ka
Juridica on saamas ootamatut lõppu. Juristkonnale on juba teatavaks saanud
Tartu Ülikooli senati 30. mai 2014. a otsus, millega kinnitati ülikooli
uus põhikiri, mille kohaselt saab ülikoolis olema neli suurt teaduskonda:
arstiteaduskond, sotsiaalteaduskond, filosoofiateaduskond, loodusteaduskond.
Põhikiri peaks jõustuma 1. jaanuaril 2016. Seega siis enam õigusteaduskonda ei
eksisteeriks, tuleb ilmselt õiguse instituut sotsiaalteaduskonna koosseisus.
Seoses senati otsusega on Eesti Juristide Liidu 5. juunil 2014 toimunud üldkogu
oma pöördumises märkinud: „Õigusteaduskond on tegutsenud alates Tartu Ülikooli
loomisest 1632. aastast. Õigusteaduskonna, kui Tartu Ülikooli koosseisus oleva
akadeemilise iseseisva üksuse lõpetamine ja sellega kaasneva akadeemilise
õigusteaduse autonoomse otsustuspädevuse piiramine mõjutab kaheldamatult
halvasti õigushariduse andmist, õiguse arengut ja õigusteadlikku rahvusvahelist
koostööd.“ *1 Vesa Lappalainen, Soomest pärit jurist,
kes on olnud ka Tartu Ülikoolis külalislektor, kirjutab ülikooli nõukogule:
„Pean tehtud ettepanekut skandaalseks, sest kavas on hävitada teaduskond, mis
on mitte ainult Tartu Ülikooli ajaloolise struktuuri põhitala, aga ka Eesti kui
iseseisva, demokraatliku õigusriigi vundament. Minu kodumaal Soomes – samuti
Rootsis, kust Tartu Ülikooli õigusteaduskonna põhiidee tegelikult on pärit,
ning teistes Põhjamaades, samuti Kesk-Euroopas, Inglismaal, Ameerika
Ühendriikides jne – on kõik tõsiselt võetavad õigusteaduse
õpetamisele pühendunud õppeasutused spetsialiseerunud, iseseisvad üksused,
teaduskonnad, millel on kindel riiklik roll ja ülesanne: riigi oma
õigussüsteemi (jurisdiction) loomine, arendamine, ja kaitsmine. Sellised
õppeasutused, teaduskonnad – kasutagem nende kohta ameerika nimetust Law
School – ei saa olla osa mingitest sotsiaalteaduskondadest, isegi
tegevuse efektiivsuse tõhustamise eesmärgile apelleerides. Vastasel korral
satuks ohtu riigi õigussüsteem ning õigusriigi toimimine.“ *2
On selge, et õigusteaduskonna eksisteerimise
küsimusel on palju laiem ühiskondlik tähendus, kui seda on pelgalt
ülikoolisisese struktuuri korrastamine. Loota tuleks, et ülikooli nõukogul, kes
peaks uue põhikirja kinnitama, jätkub piisavalt avarat pilku ja vastutustunnet,
et see kinnitamata jätta, ning ülikooli uus vastvalitud senat eelmise senati
otsuseid seejärel korrigeeriks. Kui seda siiski ei juhtu, tuleb tõstatada
küsimus Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu ees, et vältida mõistusvastast
olukorda, kus õigusteaduskond kui Eesti olulisim õigusteaduse ja ‑hariduse
keskus likvideeritakse. Tegemist on riiklikult olulise küsimusega. Jutt
sellest, et õigusinstituut sotsiaalteaduskonnas on piisavaks aseaineks, ei
veena kedagi ega vasta ka tõele. Kui siiski õigusteaduskond jõuga
likvideeritakse, ei suuda ta õiguse instituudina täita enam oma rolli
ühiskonnas ja tuleb leida selle rolli täitmiseks võimalused väljaspool Tartu
Ülikooli. Loodame juristkonna toetusele, vaevalt soovime olla ainsaks Euroopa
Liidu riigiks, kus ei ole ühtegi õigusteaduskonda.
Märkused:
*2 Autori valduses.