Mitme mu tuttava lemmikraamat on Alexandre
Dumas’ „Kolm musketäri“. Lasteraamat, nii arvasin minagi. Aga huvist, mis teeb
sellest romaanist täiskasvanud meeste lemmiku, võtsin kõik kolm osa ette, osa
uuesti, osa esimest korda. Ja ei ole pettunud. Nii palju kui olen söandanud oma
vaimustust tuttavatele juristidele tunnistada, olen kohanud haletsevat pilku –
no lasteraamat…
Üks Dumas’ läbiv
teema on au. Kui esimeses musketäride raamatus näeme eelkõige tagajärge – seda,
kuidas väikseimgi tundmus au haavamisest annab hea ajendi järjekordseks
mõnusaks duelliks –, siis järgnevad raamatud jõuavad au olemuseni. „Au – see on
lugupidamine, mida võlgnetakse teistele, eeskätt aga iseendale“, öelnud Athos.
Dumas’l on au inimese mõõt, tema olemus. Au selline käsitlus annab uue sisu ka
elu ja surma peale peetavatele mõõgavõitlustele. Mille eest sa siis veel
võitled, kui mitte oma olemuse eest. Ja ka võidelda tuleb vastavalt oma
olemusele, seega ausa inimese puhul – ausalt. Tolle aja aadlike hulgas peeti ausaks
võitluseks mõõgavõitlust. Olukorras, kus võitlus käib millegi nii tõsise eest,
nagu isiku olemus, ei saa ka panused olla muud kui maksimaalsed. See, kes
kaotas, võis niisiis surra. Kui selleks oli solvaja, siis selle kaudu ta
lunastas oma teo; kui solvatu, siis võitluses osalemisega taastas ta oma au.
Pealegi, au kaotanuna polnud nagunii mõtet elada. Primitiivne?
Priit Kama ütleb siinses Juridica numbris, et
tänapäeva ühiskond on keerukas. See väide kõlab nüüdsel ajal väga sageli,
kohati justkui õigustus sellele, kui meil puudub orientiir ja veel enam –
justkui ei saakski seda olla. Kuidas me siis selles keerukas ühiskonnas au
haavamisele läheneme? Nagu kirjutab Julia Laffranque, siis Euroopa Nõukogu
Parlamentaarne Assamblee soovitab laimamise dekriminaliseerida. Ehk siis:
tänapäeva ühiskonna kõige karmimat võimalikku reaktsiooni kellegi teole –
karistusõigust – näikse laimu korral peetavat liialduseks. Eestis ei kaitse
karistusõigus au juba ammu. Öeldakse, et polevat riigi asi. Isegi nõus, au
haavamine on eelkõige kahe inimese omavaheline asi. Aga küsimus au haavamise
korral kohaldatavatest meetmetest jääb, sest see on vägagi riigi asi. Tänapäeva
riik ei luba meil au haavajat mõõgaga läbi torgata, ükskõik kui ausas võitluses
see siis ka ei toimuks – sellest teeb riik vägagi oma asja. Sisuliselt on ta
jätnud meile kaks võimalust: au haavamise kohtupoolne tuvastamine ja rahaline
hüvitis. Viimane on enamasti sümboolne.
Teine tänapäevane teema on juriidiliste
isikute au. Julia Laffranque viitab, et äriühingu au ei saa samastada füüsilise
isiku auga. Jällegi nõus, samastada ei saa. Aga kui me tahame jätta endale
võimaluse nõuda äriühingutelt eetilist käitumist – ja me tahame seda –, kas ei
peaks me sel juhul tagama ka äriühingute kaitse eetilist laadi rünnakute vastu?
Öeldes A, ei saa me jätta B-d ütlemata. Ja ma räägin siin tegelikust kaitsest,
mitte sellisest, et „kui tõendatakse ära tekkinud varaline kahju, siis hästi –
mõistame selle välja“.
Kas ma ihkan verd? Ei. Aga kas ei ole siiski
nii, et kui tänapäeva riik au haavamise korral vaid selliseid meetmeid
võimaldab, siis näitab ta sellega, kui kõrgelt väärtustatakse au meie
ühiskonnas? Kas au madalast väärtustamisest ei saa aga alguse mitmed meie
tänase ühiskonna põhiprobleemid? Äkki ongi meie ühiskond just nimelt selle
tõttu ka keerukas? Selle asemel et mõelda, mis on õige, mõtleme sellele, mis on
millegi jaoks kasulik, kombineerime, lobeerime, püüdes selle kõige juures jääda
seaduse piiridesse. Keeruline, jah, lausa hirmus keeruline.
Nüüd ma saan aru, miks armastatakse Dumas’d.
Ta õpetab, kuidas sirge seljaga läbi elu minna. Paljud meist seda suudavad, on
iseküsimus. Aga püüdma peaksime me kõik. Sest nii on muuhulgas ka lihtsam.