Kokkuvõte

Tsiviilasjade hulk on viimase paarikümne aasta jooksul järjepidevalt kasvanud ja kohtuvaidluste lahendamine muutunud oluliselt komplitseeritumaks. Kohtusüsteemi poolt vaadatuna tähendab see eelkõige seda, et korrakohase õigusemõistmise tagamiseks tuleks riigil suunata rohkem ressursse kohtupidamisse. Samas on kohtusüsteemi ressursi suunamisel ka omad piirid. Seetõttu tuleb leida alternatiivseid võimalusi kohtute töö optimeerimiseks.

Eestis on praegu kehtestatud apellatsioonimenetluse mudel, mis eeldab, et kõiki apellatsioonkaebusi menetletakse, kuid apellatsioonikohtule on jäetud teatav kaalumisruum ja antud võimalus keelduda seaduses sätestatud juhtudel apellatsioonkaebust menetlemast. Nii on ka Eestis võimalik keelduda apellatsioonkaebuse menetlemisest kohtuvaidluse vähese väärtuse tõttu ja kohtuvaidluse perspektiivituse tõttu.

Artiklis analüüsitakse apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise kehtivaid aluseid ning uuritakse, millised on apellatsioonimenetluse tõhustamise piirid ja võimalikud tõhustamise abinõud. Autorid on seisukohal, et ilmselt ei ole lähiajal aeg veel küps selleks, et kehtestada kaheastmeline, eraldi loamenetlusega apellatsioonimenetlus. Küll aga tuleks analüüsida, kas ja mil viisil muuta apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise aluseid. Igal juhul oleks põhjendatud võimaldada apellatsioonikohtule ulatuslikumat kaalutlusruumi. Samuti väärib kaalumist kohustusliku apellatsioonilävendi kehtestamine. Kui apellatsioonkaebustele kohustuslikku lävendit ei sätestata, tuleks mõelda, kas kahe eraldiseisva aluse olemasolu on üldse vajalik, kui mõlemad eeldavad sisuliselt apellatsioonkaebuse edulootuse hindamist rangest standardist lähtudes.

• kohus
,
• õigusemõistmine
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused