President Toomas Hendrik Ilves on öelnud: on
ime, et Eesti on üldse olemas. Veel suurem ime on see, et oleme üks kahest
riigist, mis eelmisel sajandil saavutasid või taastasid oma iseseisvuse ilma
verevalamiseta. Erinevalt Norrast pidime kaks korda üles ehitama täiesti uue
riigi. Isegi kui teisel korral oli meile toeks sajandi esimese poole
omariikluse kogemus ja kindel usk järjepidevusse, polnud vaja (ega oleks
tohtinudki) üle võtta ühtki pealesurutud kohmakat ja kohati inimvaenulikku
struktuuri. See on andnud meile unikaalse võimaluse olla ajakohase ja paindliku
riigi ülesehitamisel (sh e-riigi arendamisel) pioneeriks kogu maailmas. See on
õnnestunud paljudes aspektides, olgu see nüüdisaegse panganduse loomine või edu
koolilaste PISA testides. Praegu on selle krooniks osalus ÜRO
Julgeolekunõukogus. Ju oleme – president Lennart Meri sõnadega – kõigist
raskustest hoolimata õppinud selgeks ühe olulise tõe: kui tahad, et sind
koheldakse riigina, tuleb ka käituda riigina.
Ühe tänapäeva riigi olemasolu lahutamatu osa
on riigiõigus. See on kaugelt rohkem kui põhiseaduslike riigiorganite
ülesehituse ja toimimise juriidiliselt laitmatu kirjeldus või perfektne
haldusjaotuse korraldamine. See puudutab igaüht, kes riigiga seotud – olgu
kodakondsuse, töö- ja elukoha või e‑residentsuse kaudu. Sest ka meie kõigi
põhiõigused, vabadused ja põhikohustused on kas lausa riigiõiguse südamikus või
sellele väga lähedal. Paljud tajusid seda 2020. aasta kevadtalve koroonakriisi
ajal, kui harjumuspärase elukorralduse hinnasildile kippusid kerkima mõned meie
tuumikvabadused.
Riik on Eestis inimlikult väike, on märkinud
Mikk Mikiver. Väiksus on meie eelis. Võib-olla just selle tõttu saame olla
uhked selliste õigusteadlaste üle nagu Friedrich Martens või Ilmar Tammelo.
Nende ideedest ja loomingust kumab läbi väikeriikide talupojatarkus (ehk kaine
mõistus). Väikesed riigid ei saa endale lubada ei rahvusvahelise ega
riigisisese õiguse hülgamist. Isegi mitte pisiasjades.
Suurkujud (ka õigusteaduses) ei kasva ilma
sobiva keskkonna ja materiaalse toeta. Kui suur osa õigusteadusest on reeglina
ühiskonna fookuses, siis riigiõigus on valdkond, kus vaid riik ise saab
teadlikult ja sihipäraselt panustada – ja seetõttu ka peab panustama. On saanud
käibetõeks, et kõige kõrgemalt haritud inimeste ehk ülikoolide lõpetajate
kvaliteet ja nende võimekus panustada riigi ning majanduse arengusse on kogu
arenenud maailmas tihedalt seotud ülikoolis nende õpitaval erialal tehtava
teadustöö kvaliteediga.
Teadus on oma
olemuselt rahvusvaheline ja globaalne nähtus. Selle sees on aga valdkondi, kus
üksikutel riikidel on erilised kohustused. Rahvusteaduste all, mida ükski teine
teaduskogukond ei saa käsitleda, mõtleme tavaliselt eesti keele, kultuuri,
kirjanduse, ajaloo ja mõtteloo uuringuid. Selles kontekstis on õigusteadus
vaieldamatult osa rahvusteadustest. Sest iga keelega kaasneb vaikimisi ja
nähtamatult hulk struktuure ja tähendusi, millele õigussüsteem ja õiguspraktika
toetuvad ning ilma milleta ei saa rääkida ei tõest ega õiguse mõistmisest.
Riigiõigus pole
siin erandiks. Ühest küljest on hea teada, kuidas selle valdkonna teooria ja
praktika arenevad kogu maailmas ning eriti selles kultuuriruumis, kuhu soovime
kuuluda. Kuna meid on vähe, siis ei tasu loota, et kõik parimad mõtted meile
endile pähe torgatavad. Maailmast on väärt kogemust võtta pea igas valdkonnas;
ka siis, kui kultuuri ja ajaloo kontekst erinevad. Teisest küljest on meil
kohustus põhjalikult läbi sorteerida, lahti mõtestada ja muu maailma konteksti
panna oma riigi ülesehitamise parim kogemus ning viia siis see teadmine teiste
riikide ja rahvaste ette. Me ei ole enam riigina õpipoisid. Kuigi me pole veel
viie rikkaima riigi seas majanduslikult, on meil unikaalne edulugu, millest
oleks kindlasti paljudel ja palju õppida ning mille kaudu võiks kogu maailm
tugevamaks saada ja jätkusuutlikumaks kasvada.
Tarmo
Soomere
Eesti Teaduste Akadeemia president
7. mail 2020