Kokkuvõte

Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt on igaühel õigus haridusele (§ 37). Sama õigus tuleneb ka ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklist 26 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 14. Haridus on samas mõeldamatu ilma juurdepääsuta õppematerjalile, millest suur osa on autoriõiguse ja kaasnevate õigustega kaitstav. Siinkohal muutuvadki oluliseks autoriõiguslikud erandid.

Autoriõiguse eranditel on keskne roll autoriõiguse omajate ja ühiskonna huvide õiglase tasakaalu leidmise seisukohast. Käesolevas artiklis uurivad autorid hariduserandi kui ühe kesksema autoriõigusliku erandi arengut, eesmärki ja tingimusi. Põhifookuses on hariduserandi terviksüsteem sellisena, nagu see suuresti tuleneb Euroopa Liidu õigusest, sealhulgas DSM-direktiivist. Erandid, mis küll toetavad hariduslikke eesmärke (nt tsiteerimiserand, isikliku kasutamise erand, teadustöö erand), kuid ei ole expressis verbis hariduslikel eesmärkidel kehtestatud, jäävad käesoleva artikli fookusest välja.

Oma analüüsis tuginevad autorid autoriõiguse seadusele, infoühiskonna direktiivile, DSM-direktiivile ning seaduseelnõule, millega DSM-direktiivi Eesti õigusesse üle võetakse (sh eelnõu seletuskirjale), DSM-direktiivi ülevõtmise menetlust puudutavatele muudele materjalidele ning kohtupraktikale.

• autoriõigus