Kokkuvõte

Karistusõiguses ollakse üksmeelel, et isikule etteheite tegemiseks on vajalik kindlaks teha, kas toimepanija teol on märkimisväärne tähendus tagajärje saabumisel. Vaidlusi põhjustab aga selle tuvastamise viis. Riigikohtu praktikas on viidatud objektiivsele omistamisele kui reeglite kogumile, mis peaks näitama, et tagajärg on toimepanija kätetöö.

Objektiivse omistamise tuvastamiseks ettevaatamatusdelikti puhul tuleb mh hinnata õigusvastasusseost. Selleks tuleb püstitada hüpoteetiline olukord, mis oleks juhtunud siis, kui toimepanija oleks toiminud õiguspäraselt ning kas ka siis oleks saabunud sama tagajärg või mitte. Sellisel viisil õigusvastasusseose määratlemisel tekib küsimus, mis põhistab õigusvastasusseose vajalikkust objektiivse omistamise juures; millise tõenäosusega tuleb näidata, et ka õiguspärane alternatiivkäitumine ei suuda tagajärge vältida; kuidas teha kindlaks, milline on õiguspärane alternatiivkäitumine; mis saab, kui tagajärje põhjustamisega on seotud mitu isikut; kuidas toimub tegevusetuse puhul õigusvastasusseose tuvastamine, arvestades, et ka põhjuslikkus tuvastatakse hüpoteetiliselt; kas õigusvastasusseos omab tähtsust ainult ettevaatamatusdelikti juures. Artiklis peatutakse nimetatud küsimustel.

• süütegu