Kokkuvõte

Kriminaalmenetluses tähtsust omavate asjaolude kindlakstegemise keskmes on reeglina isikuline tõendiallikas. Sellesse rolli passivad seejuures kõik isikud, seega ka alaealised, kui nad võivad teada tõendamiseseme asjaolusid ning nad olid võimelised uuritavat sündmust tajuma, seda tajumise ja ütluste andmise ajavahemiku vältel mälus talletama ning suudavad talletatut tõepäraselt ja arusaadavalt taasesitada.

Paraku tõestab praktika seda, et alaealiste tõendiallikate ütlustesse suhtutakse tihti täiesti kriitikavabalt, iseäranis juhtudel, kui tegemist on alaealise kannatanuga; suurem tõeväärtus võrreldes täisealise isiku ütlustega oleks neisse justkui sisse kodeeritud. Tegemist on aga veendumusega, mida enam kui ohtra erialakirjanduse järgi, mis puudutab alaealise tõendiallika usaldusväärsuse küsimust, ei ole paraku põhjust jagada ning mis eksib ka menetlusõiguslike aluspõhimõtete vastu. Iseenesest võib sellist toimimist ju mõista: kriminaalasjad, kus on tegemist alaealise kannatanuga, on tihti laetud sellise emotsionaalse pingega, mis kipub ka professionaalsete menetlusosaliste puhul kõrvale tõrjuma tõendite kaine ja tasakaalustatud hindamise. Kuid see ei tähenda, et seda tohiks aktsepteerida.

• kohtumenetlus kriminaalmenetluses
,
• tõendamine kriminaalmenetluses
,
• isikuvastased süüteod